Martin Kala

FOTO: SCANPIX

Kolumnist Martin Kala kirjutab, et Sarkozy võib näida veidrikuna, ent dünaamilise juhina on ta Prantsusmaale kindlasti etem kui ajast ja arust vasakpoolsete vaadetega Hollande.
 

Oktoobirs 2010 kirjutasin Postimehes, et Sarkozy pole Prantsusmaal kunagi olnud nii ebapopulaarne kui siis. Tema tööga oli toona rahul vaid 26 protsenti rahvast, mis pole praeguseks sugugi palju kerkinud.

Kuid nüüd on prantslastes varem kahtlusi ja kartusi tekitanud Nicolas Sarkozy teeninud presidendikampaania esimeses voorus rahvalt usalduse kui kehvadest valikutest parim tulevane juht. Prantsuse presidendivalimiste teine valimisvoor kahe enim hääli saanud kandidaadi – François Hollande’i (28,6 protsenti häältest) ja ametisoleva presidendi Nicolas Sarkozy (27,2 protsenti häältest) – vahel toimub 6. mail.

Keda valida?

«Hüperpresidendi» vastas seisab sotsialistide kandidaat François Hollande. Pole aga kindel, kas prantsuse valija soovib seekord valida liisunud loosungitega vasakpoolseid, kes oma otsustusvõimetuses kasutavad tänaseni peamise tõekspidamisena klassivõitlust, samas kui nende partnerparteid Euroopas on edasi liikunud – ja juba ammu, aastakümneid tagasi.

Tekkinud vaakum on sarnane 2002. aasta presidendivalimistest alguse saanud anomaaliaga, mil tuhanded sotsialistid ei ilmunud valima ning teise valimisvooru pääsesid vaid parempoolne toonane president Jacques Chirac ning äärmusparempoolne Jean-Marie Le Pen.

Chiraci populaarsus, mis esimeses voorus oli üliväike – 20 protsenti –, küündis teises voorus 82 protsendini, sest ühtäkki ärgati ja kardeti äärmuslaste triumfi. Sotsialistide valijad, kes põlgasid Chiraci, olid sunnitud, hambad ristis, tema poolt hääletama. Nii võib juhtuda ka nüüd sadade tuhandete valijatega, kes on ilmselt sunnitud hääletama Sarkozy poolt, kuna vastaskandidaat jääb nende meelest nõrgaks. Ja vastupidi.

Kui valija otsustab, et kriisiaegade õigeimaks valikuks peab saama tugev juht, krigistavad nad ehk hambaid, kuid valivad tagasi Nicolas Sarkozy. Kui nad aga soosivad «muutusi» kandidaadilt, kes pole neile kuidagi südamelähedasem, ning eelistavad järeleproovimata «lootust» kogemusele, langetavad nad valiku Hollande’i kasuks, ilma tunnistuseta tema valmisolekust.

Omavahelistest juttudest – ehk mitte nii palju arvamusküsitlustest – jääb siiski mulje, et Sarkozy on eelistatum kandidaat ja tõenäolisem võitja, sest keegi ei saa väita, et sel mehel puuduks poliitiline kuraas. Isegi need, kes teda silmaotsaski ei kannata, tunnevad nüüd, et vajavad teda, ja tõttavad, õlad krampis, hääletuskasti juurde.

Hollande, kes on, vastupidiselt ärplevale ja rusikaid vibutavale Sarkozyle, viisakas ja õiged eliitkoolid lõpetanud hurmur, pole siiani suutnud masse veenda, et temast võiks saada tugev juht, kes ei löö tulevaste murede või tõeliste tühimike ees kõhklema.

Meelest ei lähe mul möödunud presidendivalimised, kui sotside sisekampaania lõpusirgele ei jõudnud Laurent Fabiuse, Dominique Strauss-Kahni ja Ségolene Royali kõrvale toonane parteijuht, ilmetu administraatorina mõjunud Hollande.

Ja kui uuringud demonstreerisid Hollande’ile tülikat tulemust, et suurima populaarsuse sotside eelkampaanias pälvis just tema enda (peatselt lahkuv) elukaaslane Ségolène Royal, asus mees avalikult – ja paljude üllatuseks – hoopis kolmandat kandidaati toetama. Kui jõulisus ja paraja egoismiga mähitud karisma on poliitikas pigem vettpidavad väärtused, siis kiuslikkus ja kadedushood ei pruugi alati kassamenu tagada.

Ükskõiksus ja teemade nappus

Dalai-laama nentis kord ühes oma kõnes, et Hiina kommunistlik partei esindab kogu ühiskonda, rahuldades nii keskklassi kui pururikaste ootusi. Prantsusmaal on ideoloogiad minetanud oma eristatavuse – loosungina võiks sobida «Kõik erakonnad kõigile». Üle poole valijaskonnast kinnitab, et ei mõtle enam üldse sellele, millisesse parteisse keegi kuulub. Seni klassikaliselt polaarsel Prantsusmaal on kontrastid hägunenud ja valijatel pole kerge liidrite vahel valida.

Vasakparteid, kes on kaotamas töölisklassi toetust, jagelevad oma identiteedi kallal. Parempoolsed, kelle salves on mitme eelmise presidendiaja viljad, üritavad mõista, kuidas seda eelist kampaanias paremini rakendada. Teemade nappuses, ning et peibutada võõrast valijat, on hakatud üle võtma teiste põhimõtteid.

Parempoolsed tungivad äärmusparempoolsete territooriumile loosungitega «Armasta Prantsusmaad või lahku». Front National näeb selles võtteid, millega parempoolne Sarkozy endale poolthääli kühveldab. Vasakrinde asutanud äärmuslase Jean-Luc Mélénchoni toetus jäi kampaanias alla parempopulistide liidri Marine Le Peni omale ja nii edasi.

Ja samas räägitakse müürist, mis eristab riigivõimu ning tegelikku ilmaelu. Umbkaudu kõigest viiendik prantslastest usaldab oma valitsust ning nendestki vaid pool väidab, et on igati rahul Prantsuse demokraatiaga. Igal juhul on selgeks saanud, et mida rohkem venib entusiasmivaba kampaania oma tänavamiitingute ja kihutuskoosolekutega, seda enam vaibub kandidaatide usinus riiki uuendada ja seda sagedamaks saab stratosfäärini kõrguvate süüdistuste pildumine teiste kandidaatide pihta.

Silmitsi rahva küünilisuse ja valijate muutliku meelega, süüdistavad juhtivad kandidaadid absoluutselt kõike ja kõiki oma riigis ja eurotsoonis valitseva segaduse pärast: Euroopat, Euroopa Keskpanka, sakslasi, britte, panku, Financial ­Timesi, Hiinat, immigrante ja muidugi muslimeid, rikkaid ja rikkamaid, firmajuhte ning meediat. Mida lähemale lõpusirgele, seda palavikulisemalt otsitakse patuoinast.

Rahvas väljendab varjamatult oma tüdimust venivast ja üsna tühjast valimiskampaaniast. Selle tulemusena võib korduda šokimoment, millest pole siiani üle saadud: sotside ülipopulaarne peaminister 2002. aastal Lionel Jospin ei jõudnud teise vooru, sest tema toetajad ei viitsinud esimeses voorus end kodudest välja vedada, paremäärmuslased olid samas teinud meeletu kodutöö (tookord toetas neid 21 protsenti valijaskonnast). Kõmpides toona pärast valimisi, kurk karjumisest valus, kõrvuti kümnete sõpradega Jean-Marie Le Peni vastasel meeleavaldusel, avastasin oma üllatuseks, et ükski neist polnud viitsinud esimeses voorus valima minna, aga meeleavaldusel olid kõik kohal.

Sotside probleemiks on rahva viitsimatus valimisjaoskonda ilmuda, seda eriti teadmisega, et François Hollande jätab massid külmaks oma hägusate või lausa ärritavate argumentidega stiilis «kontrollimatu üleilmastumine» ja «rikastele 75-protsendine tulumaks», mis tuli üllatusena lausa tema parteikaaslastele. Ka on Hollande tõotanud üle vaadata vaevaga kättevõideldud euroala eelarvediili ehk nn fiskaalpakti.
Kuid valija pole rumal, nagu kinnitas päevalehe Les Echos kolumnist Jean-Marc Vittori: «Esiteks muretsevad prantslased töökohtade ja ostujõu pärast, alles seejärel, kuidas leida tulevikuvisioon.»

Hollande, muide, kuulub oma vasema kalda apartementide, maamajade ja perekondliku tausta poolest samuti vabariikliku eliidi hulka. Soojas koopas mesisest tulevikust unistav kaisukaru loob ise kõik võimalused, et julge kriimsilm õue peal puhta töö teeks.

Sarko 2:0?

Erinevad (tülikad) skaalad on suutnud veenda rahvast kahes kindlas punktis: esiteks, et Sarkozy on kampaania algusest saadik teistest sammu võrra ees; teiseks, et teises voorus ei tea keegi, mis juhtub. Selge on, et Hollande’i pooldajate arvates võidaksid nad kohe, kui valimistest saaks Sarkozy-vastane referendum. Kuid teises raundis pöörab Sarkozy debati ilmselt sellele, kumb neist oleks tõenäolisem president, à la «keda soovite näha hädaolukorda lahendamas: kas dünaamilist veidrikku nagu mina või härra Tavalist?» Lõppvoorus on valija silmitsi küsimusega, kas Elysée palee ametisse kinnitada keskpärane või dünaamiline juht.  Sarkozy oleks võinud vabalt seadistada oma kampaania sõnumid juhtimiskriisile ja Prantsusmaa kohale maailmas, ning ta oleks sellega võtnud umbmääraseid ja vahel vastutustundetuid ettepanekuid teinud Hollande’ilt tõsiseltvõetavuse.

Selle asemel keskendus president kahjuks samadele riskantsetele populistlikele võtetele, millega sai täismaja 2007. valimistel: sisserände hüsteeria ja paremäärmuslaste mängumaale kuuluv protektsionism. Aga Hollande’i väites, et just tema on parim vasakkandidaat, sisaldub vaid pool tõde, sest esimeses voorus kogus ta ainult 28 protsenti ehk peaaegu sama palju hääli kui Sarkozy, Prantsuse viienda vabariigi kõige ebapopulaarsem president.

Sarkozy edu võtmeks on julgus – see on isikuomadus, mille alusel on välispress nimetanud teda kõige põnevamaks poliitikuks Euroopas. Muidugi on olukordi, kus «Sarko» näitab oma halba poolt, näiteks siis, kui otsustab mustlased riigist minema kihutada, kui astub paremäärmuslaste reha otsa ja lööb püsti sisserände ja rahvus­identiteedi ministeeriumi, kui eitab Türgi Euroopa Liidu liikmesuse õigust. Aga ta on mees, kes tegutseb ja kes tabudest ei sõltu: näiteks võiks tuua Gruusia ning Liibüa sündmused, NATO integreeritud juhtimisstruktuuri naasmise ja tema Ameerika-meelsuse, ülikoolide ja pensionireformi, ning olulisima – eurokriisi lahendamise kõrvuti Angela Merkeliga.

Aga kahjuks on õigeid eesmärke varjutanud valed võtted. Nõustugem, et soov olla «ilma tabudeta president» on tõepoolest kiiduväärt. Enamik Sarkozy probleemiasetustest on olnud julged poliitilised valikud, mida pole tihanud tõstatada ükski varasem Prantsuse riigipea.

Tõsta pensioniiga ja reformida tööhõivesektorit, lahendada mittefunktsioneeriva multikultuursuse ja ajaloohädadega seotud lõimumisprobleeme, likvideerida riigist õigusvabu tsoone ja kaitsta julmade tingimustega leppivaid äärelinnaelanikke kriminogeense massi eest – need kõik on tervitatavad ettepanekud.

Et voilà, milles peitub 1:0 Sarkozy kasuks – julge hundi rind on rasvane. Seda eriti valimiste puhul, mille peamiseks tunnuseks on osavõtmatus ja mille märgiks saab suur riiklik pohmell valimisjärgsel hommikul.