Suures pildis peaks olema ilmne, et taastuvenergia on minevik: see on vahetu, hajutatud energia ümbritsevas looduses, mida mitmesugusel kujul kasutati enne fossiilkütuste avastamist (valgusele, soojusele ja fotosünteesi produktidele lisaks olid tuuleveskid, vesirattad, purjelaevad jms). Tõsi küll, moodsad valgust ja tuult püüdvad agregaadid annavad kohe välja elektrienergiat, aga elektri genereerimisel esinevad endiselt märgatavad kaod ja – mis veelgi olulisem – elekter ise ei ole energiakandja, vaid tuleb ära tarbida samal hetkel, kui see tekib.
Inimkonna energiavajadus on vahepeal kasvanud pea kaks suurusjärku. Nii tänapäevase tsivilisatsiooni toimimine kui ka looduskaitselised eesmärgid eeldavad eriliste omadustega energiaallikaid, mis on looduslikult kontsentreeritud, mahukad ja juhitavad (kuigi ehk ammenduvad). Sellistena kvalifitseeruvad praegu fossiilne, tuuma- ja hüdroenergia, kaugemas tulevikus lisandub loodetavasti termotuumaenergia ja sügav maapõuesoojus.