VALTER KIISK ⟩ Kliimamuutus polegi «ilmne eksistentsiaalne probleem»? Muidugi mitte

Kliimamuutustega võitlemise ideed põhinevad eeldusel, et kliimamuutus on seda laadi ilmne ja planeediülene eksistentsiaalne probleem, mis toob ühe mütsi alla kõik inimesed, riigid ja rahvad, nii et igaüks on valmis panustama. Aga see eeldus on vale. Foto: IMAGO / Nicolas Landemard / Le Pictorium

Rohepöörde vajalikkuse ja võimalikkuse hindamine (nii Eesti kui maailma mastaabis) on juba mõnda aega olnud omaette huvitav intellektuaalne väljakutse. Poliitikud, aktivistid ja «eksperdid» suudavad segaste eelduste, andmete ja uuringute najal näidata asju alati sobivas perspektiivis, kirjutab füüsik Valter Kiisk.

Suures pildis peaks olema ilmne, et taastuvenergia on minevik: see on vahetu, hajutatud energia ümbritsevas looduses, mida mitmesugusel kujul kasutati enne fossiilkütuste avastamist (valgusele, soojusele ja fotosünteesi produktidele lisaks olid tuuleveskid, vesirattad, purjelaevad jms). Tõsi küll, moodsad valgust ja tuult püüdvad agregaadid annavad kohe välja elektrienergiat, aga elektri genereerimisel esinevad endiselt märgatavad kaod ja – mis veelgi olulisem – elekter ise ei ole energiakandja, vaid tuleb ära tarbida samal hetkel, kui see tekib.

Inimkonna energiavajadus on vahepeal kasvanud pea kaks suurusjärku. Nii tänapäevase tsivilisatsiooni toimimine kui ka looduskaitselised eesmärgid eeldavad eriliste omadustega energiaallikaid, mis on looduslikult kontsentreeritud, mahukad ja juhitavad (kuigi ehk ammenduvad). Sellistena kvalifitseeruvad praegu fossiilne, tuuma- ja hüdroenergia, kaugemas tulevikus lisandub loodetavasti termotuumaenergia ja sügav maapõuesoojus.