VOLDEMAR TOMUSK ⟩ Veelkord (sõna)vabadusest ning teadus- ja kõrghariduspoliitikast

Voldemar Tomusk Foto: Erik Tomusk

Ülikooli ei huvita teadus; ma kardan ka, et mitte õppetöö, vaid üksnes mingis suuruses rahavoogude kindlustamine, kirjutab Voldemar Tomusk.

Juhtusin ühel nädalavahetuse õhtupoolikul oma koopas tšillides Vikerraadiot kuulma. Tegu oli intervjuusaatega. Ühega nendest, mis oma eelarvamustesse kivistunud kuulaja jaoks üldjuhul ei rööpne saatega «Muusika nõudlikule maitsele». Aga seekord läks teisiti. Mõne minuti möödudes pidin kõrvu teritama ning tähelepanu pöörama, sest intervjueeritav tundus olevat meie kesiste olude kohta vägagi kompetentne, väärikas ning tasakaalukas inimene. Tegemist oli Eesti Konjunktuurinstituudi direktori Peeter Raudsepaga.

Tuleb välja, et meie arenenud kapitalistlikus ühiskonnas on siiski võimalik kujundada ning isegi avaldada väljakuulutatud parteilisest joonest erinevaid seisukohti. See mõjub julgustavalt, sest olen suhteliselt lähedalt tuttav ka inimesega, kellele on suhteliselt vanamoodsaid julgeoleku- ning parteikomitee meetodeid kasutades ka päris viimastel aegadel saadetud hoiatusi selle kohta, et kui ta järgneva aasta jooksul veel kord meie riigi suurima päevalehe veergudel oma lõpuni läbimõtlemata arvamusi avaldab, siis ei suuda enam keegi teda aidata.