JUHTKIRI ⟩ Kas võitleme tuulikutega?

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Ehkki oleme tuulikutega Eestis kokku puutunud enam kui inimpõlve jagu, on jätkuvalt palju küsimusi.
• Riik ei oska öelda, kas tuulikute heli on inimestele ohtlik, sest seda pole piisavalt uuritud.
• Tuulikute rajamist tuleb planeerida ja uurida, nagu kord ja kohus.

Nagu kuulsime esmaspäeval, leppisid valitsuserakondade juhid kokku Eesti elektritootmise tulevikus. Selle oluline osa on aprillis väljakuulutatav vähempakkumine, et leida ehitaja maismaatuuleparkidele, mille koguvõimsus oleks kaks teravatt-tundi elektrit. Samas mahus soovitakse rajada meretuuleparke.

Tegemist on üsna suure võimsusega. See tähendaks sadade tuulikute püstitamist maismaale ja 50–60 tuulikuga mereparki, mis Euroopa kogemust arvestades ei ole siiski midagi enneolematut. Jälgides debatti ja kogukondade kasvavat vastumeelsust tuuleparkide rajamisele, näib ometi, nagu näeks rahvas tuulikuid esimest korda, justkui esimest autot 19. sajandi lõpus.

Milles siis asi, et ehkki tuulikutega oleme Eestis kokku puutunud juba enam kui inimpõlve, jagub küsimusi endiselt rohkem kui vastuseid? Tegemist on riigi tegemata tööga, mis on kahetsusväärne, sest esimese tuuliku püstitamisest on möödunud juba tõesti palju aega. Meenutame, et 1997. aastal käivitati tuulegeneraator Tahkuna poolsaarel, 2002. aastal Saaremaal Sääre külas ning samal aastal avati Eesti esimene tuulepark Virtsus.

Postimees toetab tuuleenergia kasutamist, kuid seda Eesti energiasüsteemi ühe osana ning tuginedes põhjalikele uuringutele.

Riigi tegemata tööst rääkides võib loetleda kolme probleemikompleksi. Esiteks, kuidas ja kui palju oleks vaja elektrienergiat toota? Valitsusjuhtide otsus ei vasta kõigile küsimustele ning pigem tekitab neid juurde, kuid see on omaette teema.

Teiseks, rääkides tuulegeneraatorite püstitamisest, millised on piirkonnad, kuhu võib neid rajada? Jääb mulje, et kliimaministeerium on lükanud teema nimelt omavalitsuste õlule selle ebapopulaarsuse tõttu, kuid vaja oleks tsentraalset planeeringut.

Kolmandaks, kas tuulegeneraatorid on inimestele ohtlikud? Tuulikute vastased räägivad peaasjalikult vibratsioonist ja infrahelist. Paraku ei oska riik ega ametkonnad sellele küsimusele vastata, öeldes üksnes, et asja pole piisavalt uuritud – mis jätab rikkaliku tegevuspõllu kõikvõimalikele vandenõuteoreetikutele.

Kahtlemata on infrahelil inimese organismile mõju, kuid sellist heli leidub ka looduses, näiteks lainetuse tõttu. Tuulikute tekitatavat madalsagedusheli oleks vaja uurida, kuid millegipärast pole meil ei piisavalt vastavat aparatuuri ega ametkondi, kes sellega tegeleks. Ammendavaid vastuseid ei oska anda ükski ministeerium, tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet ega terviseamet. Tühjalt kohalt sünnibki nii-öelda kodanikuteadus ja tuulikutega võitlev donkihotlus, mis ammutab infot internetiavarustest.

Postimees toetab tuuleenergia kasutamist, kuid seda Eesti energiasüsteemi ühe osana ning tuginedes põhjalikele uuringutele, sealhulgas neile, mis käsitlevad tuulegeneraatorite mõju inimese tervisele. Me ei ela ju keskajal, kus põhirolli mängisid alkeemikud ja mitmesugused posijad. Tänapäevane uurimistehnika võimaldab enamat ning tuuleparkide rajamise mõju tulebki uurida.