Nimelt, Eesti rahvas on suure südamega ning aitab abivajajaid. Sellest annavad tunnistust märkimisväärsed annetused näiteks vähiravifondile Kingitud Elu või ETV «Jõulutunneli» saatesse või sõdivale Ukrainale. Kuid paneme siia kõrvale riigi käitumise, kes ei näe mingit võimalust teha nendelt summadelt käibemaksusoodustusi, sest Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD on ju ometi soovitanud rakendada lihtsat, erisusteta käibemaksu.
Tegelikult liigitub OECD soovitus kategooriasse «Euroopa Liit kohustab». Nõnda seletavad ametnikud sageli ühe või teise otsuse põhjenduseks. Meil on palju võimalusi mõjutada ELi otsuste kujunemist ja rakendamist, samuti saaksime rakendada käibemaksuerisusi, kui riik seda vähegi tahaks. Niisuguseid erisusi on paljudes OECD liikmesriikides, sealhulgas näiteks Lätis mõnedele toidukaupadele. Asi ongi pigem selles, et meie riik ei taha.
Siinkohal peame küsima, mis või kes moodustab Eesti riigi. Mõeldes tagasi Lennart Meri tsitaadile, peaks seda ilmselt täiendama viisil, et parlamendi koalitsiooninõukogu on selles annetuste asjas rahvast ära pööranud, mitte aga poliitikud. Nagu kirjutas kolmapäevases Postimehes endine riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits, oleksid parlamendipoliitikud kaks aastat tagasi käibemaksuerisuse ravimitele ja nendega seotud annetustele peaaegu vastu võtnud. Peaaegu, sest koalitsiooninõukogu otsustas eelnõu mitte saali lasta.
Seega pole võimalik öelda, et kõigi poliitikute süda oleks kivist või et neile ei läheks korda inimeste mured. Antud juhul tuleb öelda, et kalgi ja isegi julma otsuse langetas koalitsiooninõukogu. Viimaste aastate arengud on paraku kinnitanud, et olulisem näib olevat riigi rahandus ja käibemaksusüsteemi lihtsus kui inimeste hakkamasaamine.