ANDRUS KAARELSON ⟩ Raha kaitsekulude tõstmiseks on tegelikult rohkem kui küll

Liikursuurtükk K9 Kõu. Foto: Eesti Kaitsevägi

• Riigi kulutused peavad mahtuma majanduse piiresse.
• Kõiki tõstetud makse on põhjendatud riigikaitsesse panustamisega.
• Seda loogikat järgides peaks kulud riigikaitsele tõusma 2025. aastal kuue protsendini SKTst.

Riigikaitse ei ole olnud Reformierakonna viimaste valitsuse prioriteet. See on näha juba asjaolust, et julgeoleku tugevdamise egiidi all kehtestatud maksutõusude ja uute maksude laekumised ei jõua valdavas osas riigikaitsesse, kirjutab Parempoolsete juhatuse liige Andrus Kaarelson.

Kui riigi kaitsmine oleks valitsuse eesmärk number üks, siis esmalt rahastataks ära vajalik kaitsekulu ning kärped tehtaks teistelt riigi kulutustelt. Paraku on viimased valitsused talitanud risti vastupidi – esimesena on tõstetud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnaga seotud kulusid, riigikaitse rahastamist on alati peetud nendest vähem tähtsaks. Riigikaitsele panustamise asemel on viimased Reformierakonna juhitud valitsused alati veeretanud juttu, et riigikaitseks raha ei jätku ning seega tuleb tõsta kõikvõimalikke makse.

Nüüd on sellele niigi vildakale väitele lisandunud veel ka peaministri täiesti mõistetamatu ettepanek, et riigikaitse viie protsendi juurde tõusvaid kulutusi peaks rahastama laenuga. Selline igaaastaste püsikulude laenuga rahastamine oleks Eestile hukatuslik!

Riigi kulu mahtugu majanduse piiresse

Peamine, millest Eesti viimased valitsused pole aru saanud, on eluline tõsiasi, et riigi kulutused peavad mahtuma majanduse piiresse. Eesti põhiprobleem peitub ülekulutamises – seda ka viimasel kolmel aastal, mil Eesti majandus on olnud taasiseseisvumisaja pikimas languses. Eesti keskmine palk on kasvanud viimase viie aasta jooksul 40 protsenti, riigi tulud 50 protsenti ja kulud suisa 60 protsenti. Ülekulutamise ja eelarvelodevuse ehedaks näiteks on 2025. a riigieelarve, kus majanduslanguse ja eelarvepuudujäägi tingimustes kasvavad riigi kulud 2024. aastaga võrreldes veel 0,6 miljardit eurot ehk 3,5 protsenti. Erasektori kogemusega juhid teavad, et absoluutselt kõige lihtsam ja elementaarsem eelarve kärpeülesanne on lõigata maha kulude kasvusoovid ning hoida järgmise aasta kulud eelmise aasta tasemel. Riigieelarve ei ole siinkohal erand.

Paraku lasi valitsus käest suurepärane võimaluse vähendada selle aasta nominaalset eelarvepuudujääki alla kolme protsendi SKTst, selle asemel mindi taas riigilaenu suurendamise teed miljardi euro võrra. Sellest ülekulutamise nõiaringist on võimalik välja pääseda ainult julgete kärpeotsustega. Valitsusel peab olema otsustavust riigi prioriteetide lisamise kõrval neid ka maha võtta – tuleb vähendada riiklikke teenuseid, lõpetada kulude indekseerimine avalikus sektoris. Kindlasti on tarvis riigi funktsioone kaasajastada ja muuta efektiivsemaks.

Samadele järeldustele jõudis eelmisel nädalal ka tööandjate keskliit. Peaministrile ja teistele valitsuserakondade juhtidele saadetud avalikus kirjas toodi samuti välja, et 2019. aasta oli viimane, kui riigi rahandus oli korras. Pärast seda on riigi kulud kasvanud – Eesti majanduse kasvuga võrreldes – ehmatavalt kiiresti. Tööandjad toovad välja, et kulude kasvu ei ole vedanud kaitsekulutused. Sageli maksukoormuse tõusu õigustuseks toodud riigikaitsekulud moodustavad kulude kasvust ainult 12 protsenti. Kõige rohkem on kriisieelse ajaga kasvanud sotsiaalkulud (31 protsenti) ja tervishoiukulud (17 protsenti). Sotsiaalkulusid on eelkõige paisutanud indekseerimise tulemusel toimunud pensionide kasv, mille jätkusuutmatust süvendavad erakorralised pensionitõusud. Tööandjad kutsusid üles riigi rahanduse olukorra päästmiseks lõpetama kiiresti kulude indekseerimise, mis pidurdaks kulude kasvu pensionisüsteemis, tervishoius ja hariduses.

Iga lisakoormist saadab jutt julgeolekust

Kuigi rahandusminister Jürgen Ligi püüdis Postimehes väita, et valitsus ei põhjenda maksutõuse pelgalt kaitsekuludega, siis faktid räägivad siiski teist keelt. Reformierakonna juhitud valitsused on riigikaitse vajadustega põhjendanud tervet rida uusi makse ja maksutõuse. «Põhimõtteliselt võib seda tulu- ja käibemaksutõusu nimetada ka riigikaitsemaksuks. Sisuliselt ta seda ju on,» ütles toonane peaminister Kaja Kallas 2023. aasta aprillis. Mõni kuu hiljem põhjendati riigikaitse vajadustega ka automaksu kehtestamist.

Läinud aasta lõpus lisandus veel praeguse valitsuse poolt täiendav «julgeolekumaks» – tulumaksu ja käibemaksu tõstmist ning ettevõtete tulumaksu kehtestamist sisaldav maksupakett. Selle viimase maksupaketiga kogutavast rahast liigub järgneval neljal aastal reaalselt riigikaitsesse, täpsemalt kaitseministeeriumi eelarvesse kõigest 27 protsenti. Veelgi hullemaks muutub see pilt, kui jätame arvesse võtmata Ukrainale antava sõjalise abi – sellisel juhul jõuab viimase «julgeolekumaksu» paketiga kogutavast rahast otseselt Eesti riigikaitse tugevdamisse marginaalne 13 protsenti. Seda hoolimata isegi kaitseministri kinnitusest, et «100 protsenti läheb julgeolekusse».

Kuhu raha tegelikult läheb?

Valitsuse tegelikud prioriteedid avanevad, kui võrdleme riigieelarve strateegias erinevaid valdkondi ja nendesse panustatava raha hulga muutumist järgmise nelja aasta jooksul. Jõulist panustamist riigikaitsesse sealt välja lugeda ei saa. Võrreldes 2024. aastaga laekub järgneva nelja aasta (2025–2028) jooksul «julgeolekumaksuna» kehtestatud uutest maksudest ja maksutõusudest rohkem riigieelarvesse 4,45 miljardit eurot. Samal perioodil läheb nendest maksulaekumistest kaitseministeeriumi eelarvesse kõigest 15 protsenti ehk 659 miljonit eurot. Sotsiaalministeeriumi haldusala kulutused tõusevad sellal aga 3,6 miljardi euro võrra. Seega jõuab nimetatud maksulaekumistest sotsiaalvaldkonda 82 protsenti, muude valdkondade eelarveaukude katmiseks läheb 3 protsenti.

Kui valitsuse prioriteet on sotsiaal- ja tervisevaldkonna kulude paisutamine, siis nii tuleks ka ausalt öelda, mitte vassida «riigikaitse ja julgeoleku tugevdamisest», tekitada kodanikes põhjendamatut turvatunnet, justkui peaks valitsus Eesti Vabariigi riigikaitset esmaoluliseks. Parempoolsed on ammugi hoiatanud, kui ohtlik on maksutõusude vassiv põhjendamine kaitsekuludega, sest nii tekitatakse inimestele vale mulje, et eelarvega oleks kõik suurepärases korras, kui vaid armeele ei peaks raha andma.

Nende teadmiste valguses kõlab peaminister Michali soov kaitsekulude tõstmiseks laenu võtta, et viia need viie protsendini SKTst eriti halva naljana. Kui valitsus suunaks üksnes sellel aastal kehtima hakanud automaksu, kahe protsendipunkti suuruse füüsilise isiku tulumaksu tõusu ja juulikuust jõustuva kahe protsendipunkti suuruse käibemaksu tõusu laekumised – kokku 579 miljonit eurot – kaitseministeeriumi eelarvesse, siis tõuseks Eesti kaitsekulutused umbes viie protsendini SKTst juba sel aastal! Kui sama tehtaks järgnevatel aastatel kõikide riigikaitse egiidi all kehtestatud uute maksude ja maksutõusude laekumistega, oleks võimalik Eesti kaitsekulud tõsta üle kuue protsendi SKTst.

Praegu ei paista aga riigikaitse tugevdamise plaani kusagilt. Seegi näitab, et valitsus kogub küll riigikaitse sildi all makse, aga rahastab sellest hoopis teadlikult muid, peamiselt sotsiaal- ja tervisevaldkondade kulusid. Raha kogumine riigikaitsele viidates ja selle tegelikkuses hoopis mujale suunamine on otsene hämamine ja see viib kodanike usalduse kadumiseni. See on meie omariiklusele juba otseselt ohtlik.

Selle asemel, et julgeolekulubaduste täitmiseks kokku kogutud raha igapäevakulude katteks raisata, tuleks riigi kulusid otsekohe koomale tõmmata, loobuda indekseerimisest ja leida kärpekohad, et kogutud raha jõuaks päriselt riigikaitsesse. Eesti riigikaitse ei ole ühekordne pingutus, vaid kümnete ja kümnete aastate pikkune raske ja kulukas töö. Seda ei saa katta laenuga, selle tarbeks ei saa jääda ka pidevalt makse tõstma. Ainus võimalus on võtta riigikaitse ausalt prioriteediks, seada see tähtsamaks kui igapäevakulutused ja nice-to-have-asjad riigieelarves.