JUHTKIRI ⟩ Koalitsiooni elektrilöök

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Hiljuti tutvustati Eesti energeetika pikka plaani.
• Otsusele lisaks on vaja analüüse ja tasuvusarvutusi.
• Praegu ei ole mõistlik kiirustada poliitiliste otsustega.

Kolme koalitsioonierakonna juhid ja kliimaminister Yoko Alender (RE) tegid esmaspäeval sotsiaalmeedias postitused, milles andsid rahvale teada, et Eestil on nüüd kokkulepe, «milline on Eesti energeetika tulevik ja sinna liikumise pikk plaan».

Osa selle punkte oli juba varemgi teada. Eesti Energia rajab kümnendi lõpuks Narva uue maagaasijaama, praegu olemasolevad põlevkivijaamad jäävad reservi ja valmis selleks puhuks, kui neid vaja peaks minema. Elektriturule tuleb Kiisa avariijaam, et see aitaks turuhinda madalamaks tuua.

Uudisena tulid aprillis toimuvad maismaa- ja meretuuleenergia vähempakkumised. Mõlemad toimuvad mahus kaks TWh, kokku neli TWh, millega kolmekordistuks siinne tuuleenergia tootmine. Võrdluseks, kogu Eesti elektrienergiatootmine ulatus mullu 5,7 TWh ligidale, nii et tegu on väga suurte arvudega.

Teise uudisena teatas Alender, et valitsus käivitab tuumajaama asukohavaliku arutelu esimese etapi. Riigikogu otsusest tulenevalt koostab valitsus tuumaseaduse, mis lubab 2027. aastal «otsustada, kas ja kuidas tuumajaam rajada ning seejärel saab otsustada selle asukoha lõplikult». Peaaegu nagu oleks tuumajaama ehitamine sisuliselt juba ära otsustatud. Samas näib sotside liider Lauri Läänemets uskuvat, et kogu Eesti elektritarbimise saab rahuldada taastuvenergia abil ja kahtleb sellepärast tuumajaama vajalikkuses.

Häiriv on energeetikaplaanist teavitamise viis – mitte pressikonverentsil, kus saaks neid küsimusi esitada, vaid lihtsalt sotsiaalmeedia postitustena.

Tuumajaam müüb oma toodangut üldiselt pikaajaliste lepingutega, aga mis saab tuulise ilmaga toodetud ülemäärasest tuuleenergiast? Sellele oleks nagu mõeldud: «Meretuule võimsuste juures on äärmiselt oluline suuremahulise salvestusvõimsuse olemasolu ning lähikuudel otsustame valitsuses toetuse suuremahulise salvestuse tekkeks.» Ehk siis ülemäärane meretuuleenergia salvestatakse, et seda vajadusel hiljem kasutada. Uudishimulikum inimene ilmselt tahaks siinkohal teada, kuidas täpsemalt.

Tegelikult tekib uudishimulikumal inimesel selle kõige peale märksa rohkemgi küsimusi. Eeskätt loomulikult järgmine: ütlete, et otsus on meil nüüd olemas, aga kus on selle põhjendused? Kus on analüüsid, tasuvusarvutused, tehnilise teostatavuse analüüsid? Või isegi kõigest hinnangud, kui palju see kõik riigieelarvele maksma läheb? Äkki ainult mingi kogusummagi? Kuidas on saadud see neli TWh, mis on ainus selge arv kõigi avalduste peale?

Häiriv on energeetikaplaanist teavitamise viis – mitte pressikonverentsil, kus saaks neid küsimusi esitada, vaid lihtsalt sotsiaalmeedia postitustena.

Arvestades, et ELis – ja kogu läänemaailmas – on keskkonnavaldkonna ja nii ka energeetikaga seonduv praegu ümbervaatamisel, ei ole praegu mõistlik kiirustada poliitiliste otsustega, mis võivad meie elu tulevikus hoopis keerulisemaks ja kulukamaks muuta. Nelja ministri postitustest õhkub aga vägisi see hõng, et tegemist on poliitilise otsusega, kus tehnilised ja majanduslikud kaalutlused mängivad teisejärgulist rolli. Nii need asjad käia ei tohiks.