RAUL EAMETS ⟩ Põhjendusi, miks mitte teha, leiab alati

Raul Eamets Foto: Signe Oidekivi

• Elu püsimiseks maal on vaja riigi tuge ja see ei ole odav.
• Maainimesed peavad sageli ise endale töökoha looma.
• Kolm meedet, et muuta elu Eestis piirkondlikult paremaks.

Kirjutan elust väljaspool pealinna. Õnneks ei ole realiseerunud kunagise pankurist linnapea unistus, et kõik Eesti inimesed koliksid Tallinna. Tendents selles suunas on küll selgelt olemas, kuid osa inimesi elab siiski veel väljaspool Harjumaad, kirjutab majandusteadlane Raul Eamets.

Miks see on oluline? Eelmise aasta kurbade näitajate valguses on taas hakatud rääkima demograafilisest kriisist. On üldteada fakt, et maal elavatel inimestel sünnib rohkem lapsi kui linnainimestel. Seetõttu tuleks igati toetada noorte perede kolimist maale. Lisaks on maal elamisel ka selge julgeoleku aspekt. Kui näiteks Setomaal ei elaks inimesi, siis jalutaksid nii mõnedki üle piiri kõndinud inimesed täna juba Helsingis või Stockholmis vabalt ringi. Nüüd on vist küll ka piiritara valmis, kuid on selge, et kohalike silmapaarid annavad juhukülalistest märku ning ametivõimud saavad juba edasi tegutseda.​

Elu püsimiseks maal on vaja riigi tuge, mis ei ole odav. Palju on räägitud väikeste maakoolide teemast. Maainimesed peavad sageli ise endale töökoha looma, sest suured tööandjad armastavad suuri linnu, kus on rohkem vabu töökäsi ning parem taristu. Seetõttu on maapiirkonnad ideaalsed just väikeettevõtlusega tegelemiseks – olgu selleks käsitöö, väikepõllumajandus või siidri valmistamine.​

Mida riik saab teha, et elu maal kestaks? Ajakirjandusest on läbi käinud mitmed ideed. Üks nendest on Eesti jagamine NUTS-2 piirkondadeks. Idee ise on lihtne: jagada Eesti kaheks piirkonnaks – Harjumaa koos pealinnaga ja ülejäänud Eesti. Selline jaotus võimaldaks Eestil tulevikus saada täiendavaid regionaalpoliitilisi vahendeid Euroopa Liidu eelarvest.

Igas riigis on piirkondi, kus sissetulekute tase jääb alla ELi seatud piiri ning selle regionaalse jaotuse kaudu saab ääremaadele toetust taotleda. Eestis on Tallinna SKT inimese kohta 120 protsenti, Valgamaal vaid 50 protsenti ELi keskmisest. Riigi keskmine tuleb Tallinna kõrge taseme tõttu üle 80 protsendi, mis tähendab, et järgmisel eelarveperioodil me ilmselt enam toetust saavate riikide hulka ei kvalifitseeru.

Kui see end ära ei tasuks, siis tekib küsimus: kas kõik teised on lollid ja meie ainsad targad või on asi vastupidi.

Leedu oli viimane, kes sellise NUTS-2 jaotuse tegi. Ka väga rikastes riikides on selliseid piirkondi tehtud. Rahandusministeerium on samas koostanud pika nimekirja põhjendustest, miks seda ei saa ega tasu teha. Kui see end ära ei tasuks, siis tekib küsimus: kas kõik teised on lollid ja meie ainsad targad või on asi vastupidi? Täna ei ole sellist regionaalset jaotust ei Lätis ega Eestis, samuti ELi saareriikides. Jah, see tähendab, et tuleb taotleda erandit. Jah, Tallinn hakkab tulevikus vähem raha saama. Jah, see suurendab ilmselt aruandlust ning bürokraatiat. Küll aga võidaksid inimesed, kes elavad väljapool Harjumaad. Põhjendusi, miks seda mitte teha, leiab alati. Kõik on kinni poliitilises tahtes ja ametnike soovimatuses asjaga tegeleda.​

Teine regionaalpoliitiline meede võiks olla elektrihinna jagamine tsoonidesse, millest olen ka ERRi portaalis kirjutanud. Jällegi, Tallinnas on üks hind, mujal Eestis teine, Ida-Virumaal kolmas, kõige madalam hind. Kui me soovime, et uued energiamahukad tööstused reaalselt kuhugi püsti pannakse, on Ida-Virumaa selleks parim koht. Raske on ette kujutada, et suuri tehaseid saaks rajada mujale. Näiteks võib tuua Tartu ja tselluloositehase loo. Rootsis on elektrihinnad jagatud nelja piirkonda ja süsteem toimib, sõltumata sellest, kas ollakse elektribörsi liige või mitte. Olen kindel, et Eestis on ametnikel juba valmis terve lehekülg põhjendusi, miks seda teha ei saa.​

Täna on KOVid huvitatud vaid inimeste värbamisest, sest eelarve on seotud üksikisiku tulumaksuga. Ettevõtete olemasolu pole oluline, peaasi, et palgatöötajad oleksid valda sisse kirjutatud.

Kolmandaks, võiks maal tegutsevad ettevõtted vabastada kahest protsendist ettevõtte tulumaksust või jätta järgmise maksufestivali ajal maal toimetavate ettevõtete kasumimaks tõstmata. Tegelikult on maksude teema laiem. KOVid võiksid saada osa ettevõtjate makstud maksutuludest, olgu selleks siis tulumaks või dividendide maksustamine. Täna on KOVid huvitatud vaid inimeste värbamisest, sest eelarve on seotud üksikisiku tulumaksuga. Ettevõtete olemasolu pole oluline, peaasi, et palgatöötajad oleksid valda sisse kirjutatud.

Juhul kui vallavanem on võimekas ja kohalikku elu edendada sooviv inimene, siis täiendava raha toomine kohalikku omavalitusse vähendaks automaatselt tasandusfondist saadavat riigi toetust. Kuna enamik omavalitsusi sõltub sellest toetusest, on tihti targem mitte midagi teha. Siis ei võeta ka midagi ära. Kindlasti on veel teisigi meetmeid kohaliku elu edendamiseks – aeg hakata nende peale mõtlema, valimised ei ole enam kaugel.