JUHTKIRI ⟩ Idavedude raha on verine

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kolm aastat peale Venemaa kallaletungi algust Ukrainale on sanktsioonides ikka veel auke.
• Äritegevuse jätkamine Venemaa sõjatööstust varustava tehasega on sõjakuritegudele kaasaaitamine.
• Eesti peab aitama sulgeda sanktsioonimulku, mis lubab Hansa Shippingul vedada kaupa Venemaale.

Kolmapäeval avaldasime loo sellest, kuidas Eesti ettevõtte Hansa Shippingu poolt prahitavad laevad veavad alumiiniumi Iirimaa tehasest Venemaale. Aughinishi poolsaarel asuva suure tehase tegelik kasusaaja on Postimehe andmetel aga Venemaa ettevõte Rusal.

Nüüd avaldame jätkuloo, mille allikaks olev meremees on korduvalt külastanud Rusali tehast. Tema hinnangul on toodang mõeldud Venemaa sõjatööstusele.

Postimehe hinnangul on väga kahetsusväärne, et peaaegu kolm aastat peale Venemaa täiemahulise agressiooni algust Ukraina vastu on Venemaa-vastastes sanktsioonides ikka veel augud, mis võimaldavad Venemaaga äritegevust. Sanktsioonide eesmärk on olnud reaalselt takistada Venemaa sõjatööstuse ja laiemas mõttes selle teenistuses oleva majanduse tegevust. Mida aasta edasi, seda enam on ju saanud selgeks, et Ukraina-vastase agressiooni ja okupatsiooni lõpetamise eelduseks on Venemaa majanduse nõrgestamine, mis muudaks sõjategevuse rahastamise ja varustamise võimatuks.

Iirimaa tehase näitel on tehas kohalikele oluline tööandja ning samuti piirkonna elektriga varustaja, seega on iirlased pigistanud toimuva osas silma kinni peale formaalseid muudatusi tehase omanikeringis. Jokk-skeem on võimaldanud sanktsioonidest kõrvale hiilida.

Igasugune äritegevus peab Venemaaga lõppema, iseäranis aga selline äritegevus, mille vilju on võimalik kasutada sõjatandril.

Äritegevuse jätkamine Venemaa sõjatööstust varustava tehasega on otsene sõjakuritegudele kaasaaitamine. Paraku ei mahu rahulikus Euroopa servas elavatele inimestele alati pähe Ukraina sõja mastaap ja agressori laastamistöö ulatus. Venelased on juba Aleppost tuntuks saanud suurtükiväe «tulevalliga» hävitanud Ukrainas terveid linnu, kus pole kivi jäänud kivi peale. Pidevalt pommitatakse Ukraina asulaid, tabades elumaju, koole, haiglaid. Kuidas meeldiks meile, kui Jõhvi ja Võru oleksid hävitatud, või kuidas meeldiks iirlastele, kui Dublin, Galway või Limerick kogeksid igal päeval õhutõrje tööd ja põlevana langevaid Shahedi droonide rususid?

Igasugune äritegevus peab Venemaaga lõppema, iseäranis aga selline äritegevus, mille vilju on võimalik kasutada sõjatandril. Eesti kodutöö oleks toppida kinni see sanktsioonimulk, mis lubab Hansa Shippingul vedada vilkalt alumiiniumi Iirimaalt Venemaale. Loomulikult võib ja tulebki koputada ka ettevõtjate südametunnistusele, kes seda kõike korraldavad. Vereraha teenimine pole eetiline.

Kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid oleksid toetanud 1938. aastal Tšehhoslovakkiat sõjas Saksamaa vastu, poleks Teist maailmasõda võib-olla kunagi toimunudki. Saksamaa poleks saanud vallutada olulisi ressursse ning ta sõjamasin poleks kunagi saavutanud täispöördeid, nagu juba mõned aastad hiljem. Kuid kindlasti oleks sõda lühenenud, kui neutraalne Rootsi poleks müünud miljoneid tonne rauamaaki Saksamaale, kelle sõjatööstus sõltus sellest suuresti. 1930. aastatel oleks Rootsi saanud müügist veel loobuda.