Need võimelüngad on hästi teada ning tegemist pole riigisaladusega. Lihtsustades oleks kohe vaja tegeleda kolme teemaga. Esiteks on meil vaja õhukaitset, mis praegu sama hästi kui puudub. Teiseks on meil vaja juurde laskemoona, kuna Ukraina kogemus näitab, et seda kulub meeletult. Kolmandaks, olulise heidutuse elemendina on meil vaja rohkem Venemaa territooriumi sügavustesse laskvat täppismoona, mille kasulikkust on samuti õpetanud Ukraina sõda.
Mäletatavasti tuli kaitseväe juht läinud aasta suvel välja teesiga, et võtmelünkade täitmiseks on vaja 1,6 miljardit eurot lisaraha. Umbes 800 miljonit lisaraha on valitsus leidmaski, kuid seda nelja aasta jooksul. Teha pool rehkendust aastaks 2029 on kindlasti ebapiisav tempo. Me peame oma turvalisuse tagamisel tegutsema kiiremini ja otsustavamalt, seda peaks olema meile õpetanud 1939. aasta kogemus.
Kuid meil on veel neljaski võimelünk, millest pole avalikkuses veel piisavalt räägitud. Ukraina sõda jälgides näeme tulevikusõja iseloomu: väga olulist rolli mängivad mitmesugused droonid ning nendega kaasnev elektrooniline sõda, täpsemini vastase side segamine.
Nagu ütles eestlasest droonijuht Ukrainas Jaanus Piirsalule pühapäeval ilmunud usutluses, peab Eesti kaitsevägi andma igale sõdurile ja kaitseliitlasele vahendeid droonide vastu ning õpetama kõiki ennast droonide vastu kaitsma. Vastasel korral kannab meie kaitsevägi kohe sõja alguses suuri kaotusi. Loomulikult kaasnevad sellega kodumaise droonitööstuse arendamine ja/või suuremahulised droonihanked.
Me peame Eesti riigikaitse võtmelünki täitma kiiresti ja otsustavalt, meil ei ole ülearu palju aega.