Loretta Kruusimäe ⟩ Loll on lihtne olla

Loretta Kruusimäe Foto: Madis Veltman

Jäin ka mina siis mõtisklema, kas loll on raske olla. Mina aga leian, et ei. Tänases maailmas on see erakordselt lihtne, kirjutab Loretta Kruusimäe.

Vaatame näiteks kas või kirgi kütvat hundijahti. Ühel ilusal päeval otsustab keegi proua, et temale ei meeldi huntide mahalaskmine ning pöördub kohtusse. Saab ka võidu ning öelda nagu laps, et näete, kohtunik ka ei luba hunte jahtida. Ühtegi arukat argumenti selleks aga ei ole. Nii kaua, kui mina elanud olen, pole ma kunagi kuulnud, et meie metsades hunte liiga vähe oleks. Üks rumal, eluvõõras inimene sai kohtus võidu. Lisaks sai veel end hea ja tähtsa inimesena tunda. Mul oli aga siiralt kahju karjakasvatajatest ning maal elavatest inimestest, nemad teavad asjadest päriselt. Lambaid murti, koeri tapeti.

Inimestel käivad veel praegugi hundid aia taga ning hunte lastakse ikkagi, lihtsalt salaja. Muud ju üle ei jää. Nüüd on küll jaht jälle lubatud, kuid kvoodid on ikkagi väikesed. Ma lihtsalt ei saa aru, kellele seda jama vaja oli. Ka huntide enda maine ja olukord ju läheb ainult kehvemaks, kui neid on liiga palju. Nii tekib rohkem noori hunte, kes lüüakse karjast välja ning nemad hakkavadki pahandust külvama. Tulihingelisi kaitsjaid aga tegelikkus ei huvita. Nemad saavad kõva häälega karjuda ning tähelepanu. Mis saaks parem olla?