/nginx/o/2025/01/21/16606715t1h3f4f.jpg)
• Ümbritseval kogukonnal võiks olla sõna, kui nende metsas planeeritakse drastilisi muutusi.
• Aja jooksul kujunevad metsa, selle asukate ja inimeste vahel tähenduslikud suhted, mida asjasse puutumatu kõrvaltvaataja näha ei oska.
• Mida vähemaks jääb metsa, seda olulisemaks muutub iga puu.
Detsembris alustati Rakvere metsas sanitaarraidega, mille kohta ilmus samal nädalal Virumaa Teatajas ka teadaanne: «Rakvere linna tellimusel ja keskkonnaameti loal alustati sel nädalal linna metsades sanitaarraiet, et likvideerida ohtlikuks muutunud puud.»
Tegu on kogukonnametsaga, mis piirneb elamurajooniga. Mina ja paljud teised peavad seda oma kodumetsaks. Minu vanavanemate maja asub selle metsa veerel ja mängisin nende puude vahel suure osa oma lapsepõlvest. See mets on mind läbi elu hoidnud ja toetanud ning kogu selle aja jooksul pole seal leidnud aset kordagi sellist traagikat nagu praegu.
/nginx/o/2023/07/01/15427926t1h31ca.jpg)
Sellel metsal on oma spetsiifiline karakter ja oma lõhn, mis erineb teistest Rakvere metsadest. Taimestik on seal väga liigirikas. Kevaded on eriti muinasjutulised – käänulistel radadel keset tihedat tuksuvat rohelust võib kuulda rikkalikku linnulaulu, mida muudes Rakvere metsades samas täiuses ei kuule.
Näiteks elab siin laanerähn, kes on II kaitsekategooria liik. Lisaks on siin nähtud valgeselg-kirjurähni ja väikest-kirjurähni, must-kärbsenäpp on kevadel arvukas ja harilik pöialpoiss on nendes metsades arvukas liik ning tutttihane, sinitihane samamoodi – ja veel palju teisi.
See on siinse piirkonna nn roheline koridor, kust on liikunud hiljuti läbi isegi põtru. Rääkimata sellest, et siin kohtab sageli kitsi, rebaseid, jäneseid, mäkrasid, nugiseid, oravaid ja erinevaid kakulisi ja kullilisi. Öökullid armastavad seda metsa väga ja olen nendega korduvalt lähedalt kohtunud.
/nginx/o/2025/01/21/16606723t1h456a.jpg)
/nginx/o/2025/01/21/16606727t1h6e89.jpg)
On tõsi, et metsas on kogunenud palju tormimurdu ja kuivanud puid, mida pole aastaid puututud. Kindlasti on see aidanud kaasa ka metsa mitmekesisusele, kuid võib-olla ka üraski jõudsale paljunemisele. Loomulikult mõistan, et teedelt ja teeäärtest on vaja koristada langenud või langemisohtlikke puid.
Õudusunenägu algas aga jõululaupäeval. Senimaani olin olnud usalduses, et alanud raie on ohutuse tagamiseks ning suremas ja surnud puude eemaldamiseks. Kui läksin sel päeval metsaolenditele sümboolset andi viima, sain esimese suurema ehmatuse. Metsa tagumisse äärde oli tekkinud hirmutavalt suur lagendik, kus võis näha haigete puude kõrval lamamas ka hulganisti rohelisi täiesti elujõulisi kuuski.
/nginx/o/2025/01/21/16606709t1he33e.jpg)
/nginx/o/2025/01/21/16606711t1h4af6.jpg)
Saag töötas lakkamatult läbi jõulupühade ja edasi – vaikust enam ei tulnudki. Ärkasin korduvalt ehmatusega nii mootorsae müra kui langeva puu ragina peale. Peagi nägin ka jäneseurule langetatud puud, rüüstatud kakuliste pesitsuspaika.
Mets hakkas hõrenema suurel kiirusel, siin ja seal tekkimas tühjad lagendikud. Peened rajad, puude liigendused oma soppide ja mustritega hakkasid sulanduma kokku üheks suureks ühtlaseks hõredaks ruumiks. Salajased metsakäigud asendusid iseloomutu tühjusega, kus vaateväli ulatub saja meetri kaugusele.
/nginx/o/2025/01/21/16606729t1he46b.jpg)
Sattusin peale, kui raidur oli võtnud just maha ühe vägeva hiiglasliku rohelise kuuse ning palusin, et ta püüaks vanu kuninglikke kuuski säästa. Sest metsa on ju niigi vähe ja inimesed vajavad metsa. Vastuseks sain aga täpselt need sõnad: «Mina saan metsast oma kaifi juba kätte.» Ta lisas ka, et ürask on tema parim sõber, sest ta saab nüüd kodu lähedal tööl käia.
Kirjutasin oma murest Rakvere keskkonnaspetsialist Kerli Kõuele ning kutsusin teda endaga siia metsa jalutama, et rääkida selle piirkonna looduslikest eripäradest. Ta ise ei tulnud, vaid suunas mind edasi Taavi Saare juurde, kes juhib antud sanitaarraiet. Kohtusime ja meie jalutuskäigu lõpus lubas ta hoida alles ühed konkreetsed iidsed kuused (selle eest olen väga tänulik) ning lisas ka, et rohelisi kuuski siit rohkem ei raiu – ainult kuivanuid. Leidsin endas uuesti usaldust ja rahunesin.
Kaks nädalat hiljem läksin samasse kohta, kus olime jalutanud, ning nägin, et kaunid rohelised kuused taas maha võetud. Nende taha aga tekkinud uus pikk ja lai tühi koridor (lageala), mis hävitas lõplikult pildi sellest metsast nii, nagu see alati on olnud. Saemees seisis parajasti langetatud puu otsas ning uurisin, miks ta oli võtnud selle rohelise puu (okastes oli küll juba veidi kollast, kuid puu veel väga elujõuline), kui jäi kokkulepe, et neid rohkem ei võta. Sain vastuseks, et see jäi talle ette – nagu ka paljud teised samasugused. Ent ta tõdes isegi, et see puu oleks ilmselt elanud edasi üle viieteistkümne aasta.
/nginx/o/2025/01/21/16606739t1h04dd.jpg)
/nginx/o/2025/01/21/16606849t1hfae2.jpg)
Seejärel ühmas ta täiesti kontekstiväliselt: «Kas sa oled mingi hundikaitsja? Nii hea, et need hundid maha lastakse». Mõtlesin, et kas tõesti see mets, mida kunagi mu vanaisa nii hästi hoidis, kaob nüüd selle lahmiva ja brutaalse käe all.
Järgnes veel kõnesid ja kohtumist raietöö juhiga, mis lõpuks viis selleni, et ta otsustas säästa metsa viimase serva. Ent suurem osa sellest väärtuslikust ja erilisest metsast oma endisel kujul on kadunud. Inimestel olid seal omad tähenduslikud paigad, lastel omad mängukohad ning see mets pakkus elupaika paljudele olenditele.
/nginx/o/2025/01/21/16606745t1h1427.jpg)
/nginx/o/2025/01/21/16606747t1h2171.jpg)
Nägin, kuidas üks naabruskonna laps toksis nõutult vastu värsket kändu keset suurt tühermikku, kus veel mõned nädalad tagasi oli mets ja metsateed. Tajusin segadust tema sees ning kuidas ta töötas läbi tundeid, millest ta isegi veel aru ei saanud.
Paljud inimesed ilmselt alles hakkavad avastama ja märkama, mis on juhtunud. Kes oli soojal maal puhkamas, kes ootab paremat ilma metsaminekuks, kes on olnud muu eluga hõivatud. See kõik toimus ju vaid kuue nädala jooksul keset talve.
Ma otsin, aga tunnen, et tegelikult ei leia sõnu, millega seda kaotust kirjeldada. See alles jõuab kohale.
/nginx/o/2025/01/21/16606759t1h91d9.jpg)
Eluterves ja ideaalses maailmas võiks kogukonnametsa raiuda selline inimene, kes tunneb selle metsa hingeelu, suhet inimestega, selle erinevaid osasid ja nende rolli ning mis peamine – hoolib. Iga mets on väga individuaalne. Tuleks osata vaadata metsa ka seestpoolt väljapoole.
Kuna tegu on linnametsaga, mis ühelt poolt äärneb kodudega ning see mets on osa nende inimeste igapäevaelust, oleks saanud suhelda kogukonnaga ning küsida nende arvamust ja nõusolekut.
Oleks saanud võtta arvesse selle metsa spetsiifilist ökosüsteemi ja eripärasid – selles metsas käib vilgas elu.
Oleks saanud seada paika baasväärtused, millest selle metsa puhul lähtuda (nt elurikkuse säilitamine) ning selgitada neid väärtusi ka saemehele, et ei oleks tööstuslik suhtumine.
Metsa uuendust (kui seda on tõesti hädasti vaja teha) oleks saanud teha väiksemate osade kaupa ja pikema aja jooksul – metsa hooldamisel võiks olla pikaajalisem järk-järguline plaan, mitte korraga 70-80% metsast uuendada, nii et nädalate jooksul muutub metsapilt tundmatuseni ja tühjus võtab üle. Nendes piirkondades tekib metsatunne uuesti ehk alles 15-20 aasta pärast.
Fookus oleks võinud olla tormimurru ja surnud puude eemaldamisel, nii nagu detsembris teatati, mitte niivõrd ulatuslikul uuendusraidel.
Minu ettepanek on, et seda metsa võiks säilitada ja hoida edaspidi just nimelt elurikkusemetsana, kuna selles peitub selle tegelik suurim väärtus linnale ja inimesele.
«Raiete peamine eesmärk on kuivanud, murdunud ja tugevalt kahjustatud puude eemaldamine, lisaks võsa (sarapuu, kuslapuu, toomingas jms) raie, et oleks võimalik kahjustatud alad uuendada puhkemetsale sobivate metsapuudega ja mahus.
Eeskätt on plaanis istutada mände, kaski ja vähesel määral mõningaid võõrliike nagu lehis ja ebatsuuga. Samuti on oluline roll olemasolevate loodusliku uuenduse alade võsast ja eelmainitud puudest puhastamiseks, et isetekkelised taimekesed, milleks on valdavalt kuused ja tammed, saaksid paremad kasvutingimused (valgustingimused) elujõulisteks puudeks sirgumisel.
Alati saab paremini ja nagu selgus, et olnud inimesed piisavalt informeeritud linnametsa raietöödest. Aga usun ja loodan, et kui Rakvere linnal jätkub piisavalt indu ja järjepidevust oma metsi majandada jätkusuutlikult, haljendavad kahjustatud metsaosade asemel mõne aja pärast noored puudesalud ja hiljem juba lopsakad segametsad.
Kahjuks ei püsi metsad muutumatuna, vaid arenevad ja vananevad ning kui meile harjumuspärased suured puud on hääbunud, on neid alasid vaja uuendada, vahel ka suuremas mahus. Rakvere linna metsad on valdavalt rajatud istutamise teel, välja arvatud Tammik ja mõningad vanemad metsaosad.
Suur ja tänuväärne töö on tehtud eelmise sajandi 50ndatest kuni 70ndateni, kui Rakvere Metsamajand väheväärtuslikud alad, kasutusest välja jäänud heina- ja põllumaad metsastas.
Kõige kurvem, mis saab juhtuda, on see, kui rohealad otsustatakse loovutada hoonestuseks. Seni on püütud ja seda edukalt Rakvere rohealasid suurendada. Siinkohal tuleb mainida nn Põhjametsa Lennuki linnaosas, Palermo liivakarjääri ja teisi väikseid metsatukakesi linna ümbruses, mis üha enam ilmestavad aastakümnete tagust trööstitut jäätmaad.»
/nginx/o/2025/01/22/16607960t1h7cfa.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/01/15362638t1h7215.jpg)