• Ümbritseval kogukonnal võiks olla sõna, kui nende metsas planeeritakse drastilisi muutusi.
• Aja jooksul kujunevad metsa, selle asukate ja inimeste vahel tähenduslikud suhted, mida asjasse puutumatu kõrvaltvaataja näha ei oska.
• Mida vähemaks jääb metsa, seda olulisemaks muutub iga puu.
Detsembris alustati Rakvere metsas sanitaarraidega, mille kohta ilmus samal nädalal Virumaa Teatajas ka teadaanne: «Rakvere linna tellimusel ja keskkonnaameti loal alustati sel nädalal linna metsades sanitaarraiet, et likvideerida ohtlikuks muutunud puud.»
Tegu on kogukonnametsaga (mitte majandusmetsaga), mis piirneb elamurajooniga. Mina ja paljud teised peavad seda oma kodumetsaks. Minu vanavanemate maja asub selle metsa veerel ja mängisin nende puude vahel suure osa oma lapsepõlvest. See mets on mind läbi elu hoidnud ja toetanud ning kogu selle aja jooksul pole seal leidnud aset kordagi sellist traagikat nagu praegu.
/nginx/o/2023/07/01/15427926t1h31ca.jpg)
Sellel metsal on oma spetsiifiline karakter ja oma lõhn, mis erineb teistest Rakvere metsadest. Taimestik on siin väga liigirikas. Kevaded on eriti muinasjutulised – käänulistel radadel keset tihedat tuksuvat rohelust võib kuulda rikkalikku linnulaulu, mida muudes Rakvere metsades samas täiuses ei kuule.
Näiteks elab siin laanerähn, kes on II kaitsekategooria alla kuuluv liik.
Eestis pesitseb laanerähn võrdlemisi puutumata puistutes. Ta on elupaiga suhtes valivam, kuna tema nokk on nõrgema ehitusega, mistõttu vajab lind pesitsemiseks vanemaid ja kuivanud puid, sest ei ole võimeline rajama pesaõõnsust noorde elujõulisse tüvesse. Isaslind uuristab pesaõõnsuse vanasse kuivanud kuusetüükasse, mida majandatavates metsades ei leidu – puud utiliseeritakse varem, kui nad jõuavad kuivada ja tüüka moodustada. Raskendavaks asjaoluks on paari iga-aastane pesapuu vahetamine. Toidueelistuste tõttu eelistab laanerähn kahjureist nakatunud puid.