Jarmo Virmavirta

FOTO: Egert Kamenik

Sel nädalal tuleb Eestisse esimesele visiidile riigipeana Soome president Sauli Niinistö. Soome ja Eesti riigipeade läbikäimise ajaloost kirjutab kolumnist Jarmo Virmavirta.

Kui Soome Vabariigi president Sauli Niinistö tuleb oma ametiaja esimesele külaskäigule Eestisse, siis pole esil probleemseid asju. Presidentide visiidid on tihtipeale peegeldanud üldisi poliitilisi allhoovusi. Need on kuulunud riikidevahelise ühendusepidamise juurde. Pehr Evind Svinhufvudi, Urho Kekkoneni ja Tarja Haloneni sidemed Eestiga on olnud eri klassist. Nemad kuulusid soomlastest estofiilide tippu.

Esimene Soome presidendi visiit Eestisse leidis aset 1925. aasta mais. Esimene president Kaarlo Juho Ståhlberg ei reisinud peaaegu üldse välismaale. Ta käis vaid korra Põhja-Norras ja sedagi eraviisiliselt. Üks põhjus võis olla, et ta ei tahtnud külastada Rootsit, sest Ahvenamaa küsimus pingestas suhteid.

President Lauri Kristian Relanderi 1925. aasta külaskäik oli vastuvisiit riigivanem Konstantin Pätsi 1922. aasta Soomes käigule. Relanderi vastuvõtja oli riigivanem Jüri Jaakson. Tartussegi ulatunud külaskäigul järgnes pidu peole: palju ülevaid kõnesid ja tänu Pohjan pojille, kes osalesid Eesti Vabadussõjas. Soomes kritiseeriti seda, et president külastas Eestit enne Rootsit. Relander ise ei pidanud seda probleemiks.

Kokku käis Relander oma ametiaja jooksul viiel välisvisiidil. Sellepärast sai ta hüüdnimeks Reissu-Lassi – 1920ndate maailm oli tänapäevasest erinev.

Järgmine Soome president Svinhufvud külastas ametiaja jooksul Eestit kolm korda ning võõrustas kolme Eesti riigivanema visiiti Soome.

Svinhufvud oli käinud Eestis juba 1918. aasta märtsis, olles Soome senati esimehena riigipea. See oli osa põgenemisest. Ta oli jäänud Helsingisse, kui algas punaste mäss ja ülejäänud senatiliikmed siirdusid Vaasasse. Sel ajal kui punased hoidsid kõige lõunapoolsemas Soomes võimu, lootis Svinhufvud Tallinna ja Berliini kaudu Vaasasse jõuda.

Helsingist Tallinna sõitis ta jäälõhkuja Tarmo pardal, mis tagas reisiliikluse kahe linna vahel. Tarmol oli siiski venelastest meeskond ja Svinhufvudi saatnud Suojelluskunta (soomlaste Kaitseliit 1918–1944 – toim) mehed vallutasid laeva. Tallinn oli sellel ajal sakslaste poolt okupeeritud, seepärast oli punasest Soomest tulnud laeva randumiselgi raskusi. Svinhufvud pääses siiski Tallinna kaudu Berliini, kus pidas läbirääkimisi sakslaste toetuse üle Soome valitsuse vägedele.

Kui Svinhufvud valiti 1931. aastal presidendiks, kohtus ta juba suvel Eesti kõige fennofiilsema riigipea Konstantin Pätsiga Naantalis Soome presidentide suveresidentsis. Visiidi ajal kiitsid riigipead heaks sõjameeste algatatud salajase koostöö, mille eesmärk oli Soome lahe sulgemine kriisiolukorras.

Sellel oli suur poliitiline tähendus. Soome oli suhtunud eitavalt Balti riikide ja Poola algatatud piiririikide koostöösse ja võtnud 1930ndate alguses suuna Põhjamaade poole. Ka Eestis oli olemas tahtmine võtta sama suund. Hiljem käsitleti Pätsi ja Svinhufvudi kõnelustel ka Soome parempoolsete tuge vapsidele ja Artur Sirgile.

Vastuvisiidi Tallinna tegi Svinhufvud 1932. aasta juunis. Võõrustajaks oli siis riigivanem Jaan Teemant. Järgmisi riigivisiite 1934. ja 1936. aastal võõrustas Konstantin Päts. Kõiki külaskäike ilmestas peotuju. Aino Kallas on oma päevikus üles tähendanud ühe Tallinna memme öeldu: ka Jumal on lubanud ükskord Tallinna tulla, aga vaevalt teda küll nii uhkelt vastu võetakse. Tõsiste asjade seas räägiti piiririikide kaitseorganisatsiooni mõttest. Päevaleht kirjutas Soome ja Eesti ühtsuse tagasitulekust.  

Sõja-aastatel riigipead visiite ei teinud, rahvaste kontaktid elasid edasi muudes vormides. Nähtavaim oli eestlastest soomepoiste osalemine Soome jätkusõjas. Pärast sõda, kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, korraldati Soome kaudu eestlaste põgenemisi läände. Enne sõdu hõimuliikumises osalenud Urho Kekkonen kuulus sidepidamise korraldajate hulka.

Kui Kekkonen valiti presidendiks, hellitas ta vana estofiilina lootust pääseda Eestit külastama. See õnnestus 1964. aasta esimesel poolel peaasjalikult tänu Kekkoneni ja peasekretär Nikita Hruštšovi headele isiklikele suhetele. Visiit toimus piltlikult öeldes viimasel tunnil, sest Hruštšov tõrjuti võimult juba 1964. aasta sügisel. Vaevalt oleks visiit saanud toimuda pärast Nõukogude Liidu uue juhtkonna võimuletulekut.

Läänes kritiseeriti Kekkoneni külaskäiku Eestisse. Ka Soome enda kriitikud ütlesid, et Kekkoneni visiidiga tunnustas Soome Eesti kuulumist Nõukogude Liitu. Kekkoneni sõnum oli siiski absoluutselt teistsugune: ta julgustas eestlaste rahvustunnet ja õhutas tegutsema eestluse säilitamise nimel. Osavate meediatrikkidega saavutas ta eestlaste poolehoiu. Hiljem seletas ta visiidi mõtet oma vanadele sõpradele: eesti rahva kestmine sõltub eestlaste edust Eestis.

Kekkoneni külaskäigust algas uut moodi ühendusepidamise aeg eestlaste ja soomlaste vahel. Pärast laevaliini avamist Helsingi ja Tallinna vahel kasvas aasta-aastalt soomlastest turistide hulk Eestis. Selle ja ehitusprojektide kaudu tõusid majanduslikud kontaktid uuele tasemele. Kõik see tekitas probleeme KGB-le, mille ressurssidest jäi väheks, et soomlasi jälitada.

Kui Nõukogude Liit hakkas 1980ndate lõpus kuhtuma, algas ka Soome ja Eesti suhetes uus aeg. Kahe maa kodanike ja ettevõtete läbikäimine kasvas võimsalt ja kiirelt mõlemas suunas. Soomes jälgiti Eesti arengut, aga president Koivisto rõhutas ettevaatlikku liini ja soovis toetada peasekretär Gorbatšovi uuenduspoliitikat. Sama meelt olid mitmed lääneriikide liidrid, teiste hulgas Bush, Kohl ja Mitterrand. Soome asutas Tallinna konsulaarpunkti ning hakkas mitut moodi toetama Eesti valitsusstruktuuride loomist.

Riigipeade vahel oli mitteametlikke kohtumisi, ent Soomes peeti Eesti püüdlusi õhulossiks kuni 1991. aastani. Endine Soome suursaadik Eestis Jaakko Blomberg on seda aega meenutanud oma suurepärases raamatus («Vakauden kaipuu. Kylmän sodan loppu ja Suomi», 2011 – toim).

Soome riigijuhtide eesmärk oli stabiilsus, kardeti, et muutused Nõukogude Liidus seavad selle ohtu. Soome tahtis uskuda, et Gorbatšovi uuendused õnnestuvad, aga eestlased teadsid, et need lähevad luhta. Siiski muutus üha vilkamaks koostöö nii kodanike, ettevõtete kui ka riigiasutuste vahel.  

Eesti kuulutas augustis end iseseisvaks ning Soome teatas diplomaatiliste suhete sisseseadmisest. Kuna erinevalt Rootsist polnud Soome mitte kunagi de jure Eesti kuulumist Nõukogude Liitu tunnustanud, polnud mingisugust uut Eesti iseseisvuse tunnustamise deklaratsiooni tarvis. Peaminister Esko Ahol oli selles sündmuste jadas keskne roll.

President Mauno Koivisto tuli 1992. aasta märtsis visiidile Tallinna. Selleks ajaks oli olemas ka Soome suursaatkond. Võõrustajaks oli riigipea kohustes Arnold Rüütel. See oli Koivisto esimene visiit taasiseseisvunud Eestisse, aga eraviisiliselt oli ta varem mitu korda Eestis käinud, muuseas võrkpalliasju ajamas.

Pärast Koivistot on presidendid Martti Ahtisaari ja Tarja Halonen käinud oma ametiaja alguses visiidil Eestis ning hoidnud suhteid igal võimalikul viisil. Tarja Haloneni aja muutis värvikamaks ka tema estofiilsus. Lisaks ametlikele visiitidele käis ta palju kordi Eestis eraviisiliselt, muu hulgas keele- ja maalimiskursustel.

Kui president Sauli Niinistö Eestisse tuleb, on paljud varasemate aegade Eesti ja Soome suhete unelmad saanud tegelikkuseks. Konstantin Päts rääkis koguni riikide ühendamisest, plaaniti julgeolekuliitu, Eestit on tahetud võtta Põhjamaade hulka. Nüüd on Soome ja Eesti ühes ja samas Euroopa Liidus. Reisimine ja majandussuhted kahe maa vahel tihenevad endiselt.

Tähtis on olnud koostöö pealinnade vahel ning transpordiühenduste parandamine Euroopaga. Niinistöl pole selliseid raskusi, mis mõnikord varem on koostööd varjutanud. Küllap ongi ülesandeks emotsionaalse ühtekuuluvuse tugevdamine. Selle konkreetne ilmnemisviis on tasakaal Läänemere ruumis, mis sai aluse 1990ndate alguses, ent vormi otsitakse siiani.