Seejuures on hale jälgida peaministri püüet puigelda kõrvale sisulistest küsimustest nii riigisekretäri rolli üle kui ka enda seoste kohta Kasemetsaga ning kasutada selleks seitsme aasta taguse koalitsiooni eelnõud, mis toona seaduseks ei saanud.
Riigisekretär on olnud ja on jätkuvalt riigi esijurist, kelle põhiülesandeks on tagada, et valitsuse õigusaktid oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Põhiseaduse kommentaarides saame lisaks lugeda, et riigisekretär peab keelduma oma allkirja andmisest, kui leiab vastuolu põhiseaduse või muu seadusega. Ja tähelepanu, siit küsimus! Kuidas saab riigisekretär võtta oma allkirjaga vastutuse küsimuste eest, milles tal pole vastavat haridust või kuidas ta saab täita objektiivselt oma ülesandeid, kui tal on olemas kindel poliitiline eelistus?