Eesti rahvastikku iseloomustava kaks väga olulist suundumust, mis mõjutavad Eesti ühiskonda juba praegu ning muutuvad eriti tuntavaks mõne aasta pärast.
Esiteks jätkub üheksakümnendatel alanud rahvaarvu vähenemine, teiseks, Eesti rahvastik vananeb. 2012. aasta alguseks oli Eesti rahvaarv kahanenud 1,34 miljonini, mis on üle 32 000 inimese vähem kui aastal 2000. Eelkõige on vähenenud alla 18-aastaste laste ja noorte osakaal, samas on kasvanud 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikust.
See tähendab, et lisaks vanemaealiste väärtustamisele peame tegema põhimõttelise muudatuse laste sündivuse ning nende kasvatamise väärtustamise suhtes. Ja need muutused peavad olema pikaajalise ja suure mõjuga.
Seda kummalisem on, et me ei ole kahekümne aasta jooksul suutnud või tahtnud Eesti Vabariigis sündinud laste kasvatamise eest pensionilisa arvestada, kuid nõukogude ajal sündinute puhul seda teeme. See olukord tuleb kohe lõpetada ja IRLi poolt välja käidud vanemapension seda ka teeb ja veel rohkemgi.
Nimelt kuni 2013. aastani sündinud lapse vanemale makstakse täiendavat pensionilisa ühe lapse korral aastas 184,8 eurot, kahe lapse puhul 369,6 eurot, ning kolme lapse puhul 554,4 eurot. Pärast 2013. aastat sündinutele makstakse 1134 eurot kolme aasta jooksul II pensionisambasse. Näiteks kahe lapsega vanema puhul tähendab see rohkem kui ühte lisapensioni aastas ehk 13. pensionit.
Tänane pensionisüsteem karistab lapsi kasvatavaid vanemaid. Nimelt, pärast kogumispensioni süsteemi rakendamist sõltub inimese pension sissetuleku suurusest ja sissemaksetest pensionisammastesse. Kui aga inimene on sünnitanud lapse ja teda kasvatab, siis kodus oldud aja eest sissemakseid ei tehta ning selle võrra on pension tulevikus väiksem kui nendel, kellel lapsi ei ole. Vanemapension likvideerib selle ebavõrduse.
