RAUL EAMETS ⟩ Kas kõik hakkavad maksma? Vastuseta küsimused kõrghariduses

Tartu Ülikooli peahoone. Foto: Kristjan Teedema

Kõrghariduse rahastamise teema susiseb vaiksel tulel ja karta on, et mingit sellist suppi, mis kõiki osapooli rahuldaks, sellest keetmisest ei sünni. Haridusministeeriumi juures tegutseb komisjon, kes peaks kõrghariduse rahastamisse selgust tooma. Raha on vähe, samas haritud inimesi on vaja, kirjutab Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Lihtsalt öeldes on meil kaks äärmuslikku varianti kõrghariduse rahastamisel. Ühes ääres on see süsteem, mis täna kehtib, õigemini kehtis. Nimelt tasuta kõrgharidus, kus kõrgkooli võimalus lisaraha teenida on suhteliselt piiratud, võib olla ainult välistudengid peaksid maksma. «Tasuta» tähendab seda, et selle maksab kinni maksumaksja. Sellest süsteemist on tasahilju loobutud ja järjest rohkem on tasuline õpe tulnud ka eestikeelsetesse õppekavadesse, eriti magistriõppes.

Teine äärmus on see, et tudengid maksavad kõik kinni, vastavalt tegelikule õpetamise hinnale. Hinnad võivad päris palju varieeruda, sest on selge, et juristi- ja arstiõpe ei ole päris ühesuguste kuludega. Pehmem versioon on n-ö ühetaoline ja suhteliselt madal õppemaks, mis kehtib kõikidele erialadele, nagu toimib näiteks Hollandi süsteem.