KARL PAJUSALU ⟩ Eesti raamatu ja kirjakeele juured

Karl Pajusalu. Foto: Margus Ansu

Sel aastal tähistame eesti raamatu ja kirjakeele 500-aastaseks saamist. Selleks annab põhjust teade aastast 1525, kui Saksamaal põletati vaimulik raamat, milles oli tekste kolmes Liivimaa kohalikus keeles, kirjutab eesti keele ajaloo ja murrete professor ning akadeemik Karl Pajusalu.

Neist keeltest üks pidi olema eesti keel, tõenäoliselt oli see küll tollasel Liivimaal kõneldud lõunaeesti ehk Tartu keel. Võib küsida, kas see üksik teade raamatust, mida hiljem pole leitud, on ikka piisav alus väita nii pikka eesti raamatu ja kirjakeele iga. Siiski võime tänu eesti keeles endas talletunud andmetele olla kindlad, et eestikeelne kirjasõna on vähemalt viissada aastat vana, pigem vanemgi. Ka sõna raamat tuli eesti keelde palju varem.

Eestikeelsete raamatute trükkimine sai hoogu lääne poolt, pärast luterlikku reformatsiooni Saksamaal ja selle ideede jõudmist Baltimaadesse, kuid sõna raamat on laenatud eesti keelde idast, selle lähteks on vanavene sõna gramota, mis tähistas ennekõike kirjutatud tekste. Vanavene laensõnad, mille hulgas tõusevad esile ristiusu kesksed mõisted, nagu rist, paast, pagan, papp ning ka raamat, pidid jõudma eesti keelde enamasti juba enne saksa ristirüütlite vallutusi, seega tuhatkond aastat tagasi. Vanavene gramota oli mugandus kirikuslaavi keelest, kus see pärines omakorda kreekakeelsest sõnast grámmata ’kirjatähed’.