LAURI VAHTRE ⟩ Mis hääled, mis võim – kurat võtaks, maja põleb!

Lauri Vahtre Foto: Sander Ilvest

Olles lugenud Lavly Perlingu artiklit «Laste arvu eraldi riiklikuks eesmärgiks seadmine võib muutuda ohtlikuks» (PM, 16.01.24) tekkis esialgu jõuetuse tunne. Umbes nagu lamemaalase juttu kuulates. Mis sa selle peale ikka kostad, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Kuid samas on tegemist üksjagu levinud mõtteviisi kajastusega ja jõuetu vaikimine asja paremaks ei tee. Nii pole järgnevad read mitte niivõrd reaktsioon Perlingu kulunud loosungitele, vaid meelsusele, mis teeb nende loosungite korrutamise ja tiražeerimise võimalikuks ning vaata et loomulikuks.

Selle meelsuse põhiliseks koostisosaks on hirm. Hirm mistahes vastutuse ja kohustuse ees. Põhiolemuselt inimlik ja põhi-põhiolemuselt lapsik, eriti kui sellega kaasneb lapsik trots. «Teie käsite mul magama minna, aga mina ei maga mitte! Teie käsite mul hambaid pesta, aga mina ei pese mitte,» nagu karjus Mari-Kisakõri. Tänapäeval karjub ta: «Teie käsite mul lapsi saada, vaat nüüd ma just ei saa! Kiusu pärast!» Kusjuures see karjumine toimub sageli hästi kunstipäraselt, vormituna etenduseks, luuletuseks või filmiks. Enam või vähem poeetilistest sõnavõttudest rääkimata.