Londoni raamatumessile (16.–18. aprillini) tuli kokku üle 24 500 kirjastustööstuse professionaali kogu maailmast. Siin taotleti õigusi, sõlmiti lepinguid, kombati võistlejate plaane. Valgustamaks kirjastamisrindel valitsevat olukorda, peeti üle 400 seminari ja kohtumise. Asjasse pühendatud teavad sedagi, et võistlusvõimelisena püsima jäämise nimel tuleb igal kirjastajal teha tark valik lugematutest pidudest ja järelpidudest.
Kirjastamine on tööstusharu, mis muutub järjest globaalsemaks ja elektroonilisemaks, ning Londoni raamatumess on üks aasta tippsündmusi. Tänavusel, arvult juba 41. messil oli tähelepanu keskmes Hiina – turg, mis mõistagi on lugejate arvu poolest kirjastajaile ülim ahvatlus.
Hea blogi toel võib Hiinas müüa paberkandjal esikromaani juba esimese hooga üle kahe miljoni eksemplari. Nii näiteks läks Han Hanil oma satiiriliselt haridussüsteemi käsitleva raamatuga «Kolmekordne uks».
Messi eesmärgiks seatud kirjastamissuhte ja kultuurisilla loomist kippus aga varjutama skandaal, mille algatajaiks olid eksiilis elavad hiinlastest kirjamehed ja dissidendid, kes süüdistasid korraldajaid selles, et nood tantsivad Hiina valitsuse pilli järgi, jättes kutsumata isegi sellised prominendid nagu praegu Pariisis elav Nobeli preemia laureaat Gao Xingjian. Et asja veidigi parandada ja pilti hiina kirjandusest täiuslikumaks muuta, korraldas Inglise PEN-klubi oma ürituse, kus osalesid ka need, keda ametlikult ei olnud kutsutud.
Raamatumessi strateegiat kujundavaks partneriks on viimased viis aastat olnud Briti Nõukogu. Nende kaasalöömisel otsustatigi 21 hiina autori kasuks, kes olid arvatud riikliku delegatsiooni koosseisu. Vastates küsimustele Hiinas vangis olevate või meelsuse pärast kannatavate kirjanike ning ka eksiilis töötavate silmapaistvate kirjanike kohta, ütlesid messi korraldajad, et seekord oli eesmärgiks tutvustada just neid kirjastajaid ja autoreid, kes töötavad Hiinas.
Hiina kunst ja ajalugu on britte alati huvitanud. Ka viimastel aastatel korraldatud näitused Briti Muuseumis ja Kuninglikus Kunstiakadeemias on arvukalt külastajaid ligi meelitanud. Kirjandusega on lugu aga pisut teine. Autorid, keda veidigi tuntakse ja tõlgitakse, ei ela Hiinas, vaid töötavad eksiilis. Mõned neist kirjutavad oma raamatud ainult inglise keeles ning kasutavad vaid ingliskeelsete maade kirjastajaid.
Viimase aja ühe säravaima tähe, juba enam kui 15 aastat USAs elanud Yiyun Li kohta on kriitikud öelnud, et kui kunagi tulevikus huvitutakse ajast, mil Hiina hakkas tõusma maailma superriigiks, siis seda, kuidas elas seal lihtne hiinlane, saadakse teada Yiyun Li raamatutest. Tema viimase jutukogu «Kuldpoiss, smaragdtüdruk» tegelasteks on saatusele alistunud inimesed, keda varitsevad pettumused ja reetmised.
Surma suhtutakse stoiliselt. Enesetapp on midagi sellist, millega igas peres tuleb osata arvestada. Lugejaile, kel mälestused elust N. Liidus veel tuhmunud pole, läheb Li looming väga hinge. Nagu ka neile, keda huvitab see, mida kujutab endast kinnisvarabuum või üleminek internetiajastusse Hiinas. Li stiili nimetavad kriitikud tšehhovlikuks.
On muidugi neid, kes arvavad, et kuna Ameerika hiinlasega abielus Li käib vaid väga harva koos poegadega Pekingis vanematel külas, siis vaevalt ta päris hiina kirjanik ongi. Olukorra muudab komplitseerituks seegi, et Li sõnutsi ei olda kodumaal veel valmis tema raamatuid lugema. Ta on oma Ameerika kirjastajaga kokku leppinud, et need 180 Hiina kirjastajat, kes osalevad Londoni raamatumessil, tema raamatute avaldamisõigust ei saa.
Kokkuvõttes on raske öelda, kas nendel kirjanikel, kes olid Hiina ametliku delegatsiooni koosseisus, oli üldse võimalik sõidust keelduda. Küllaltki huvitav on aga asjaolu, et kaasa võeti Mo Yan, kes on kirjutanud raamatuid, mis Hiinas on keelatud. Igal juhul oleks lihtsameelne arvata, et paarkümmend autorit võiksid anda tervikliku pildi kirjandusest maal, mille rahvaarv on üle 1,3 miljardi.
Mida oli aga pakkuda seekordsel raamatumessil 1,3 miljoni elanikuga Eestil? Väikeses boksis, kus vaatasid vastu raamatud Eestist ja eesti autoritelt, jagati lahkelt teavet nii neile, kel spetsiifilised küsimused, kui ka neile, kel lihtsalt huvi Eesti vastu. Kirjastajate tarmuka tegevuse tulemusi saame näha muidugi alles aja möödudes.
Avapäeva õhtul tutvustas Doris Kareva Londoni saatkonnas Triinu Kartuse «Kalevipoja» tõlget. Ning mida põnevamaks läks ingliskeelse publiku hulgas arutelu eepose episoodide tähenduse üle, seda olulisem tundub roll, mida mängib enam kui 150 aastat tagasi ilmunud rahvuseepos.