MIHKEL KUNNUS ⟩ Riigipõhine kliimareostuse arvestus diskrimineerib mitmel viisil

Fookuse «Inimese ja looduse» toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Margus Ansu

Esmaspäeval kirjutas endine õiguskantsler Allar Jõks tähelepanuväärse artikli, kus tõstatas olulise, aga mitmeti ebamugava küsimuse: kas Eesti energiapoliitilised otsused lähtuvad rahvuslikest või globaalsetest huvidest, kirjutab Fookuse toimetaja Mihkel Kunnus päevakommentaaris.

Küsimuse maailmavaateline aspekt on mingis mõttes isegi lihtsasti lahendatav (hääletame!), mõistagi vajab enne põhjalikku selgitust see, milliste «Brežnevi pakkide» vahel üldse valida on. Olgu vaid öeldud, et ühtegi meeldivat valikut siin pole, saastava energiaga toodetud kaubal on üha vähem globaalset turgu ja põlevkivile kui ammenduvale ja taastumatule maavarale ei saa niikuinii toetuda «läbi aegade».

Kuigi süsihappegaasist on saanud inimtegevuse ennasthävitavate kõrvalmõjude sümbol, on ta keskkonnaheitmena vägagi eriline. Nimelt pole see elule (kõnealustes kontsentratsioonides) kuidagi mürgine, vastupidi, selle lisamine hoopis suurendab primaarproduktsiooni jne. Üldiselt on saastamine ja heitmeprobleemid lokaalsed, süsihappegaasi puhul aga sõna otseses mõttes globaalsed. See teeb süsihappegaasist täiesti erilise saasteaine – süsihappegaas ei kahjusta elu vahetult üldse ja koht ei loe samuti üldse. Samas globaalselt summeerituna võib hävitada kõik (loe: senise inimtsivilisatsiooni ökoloogilised võimaldajad).