FOTO: Corbis/Scanpix

Kirovi vanglas surnud Eesti katoliku piiskop Eduard Profittlich oli tänapäevases mõistes multikultuurne mees, kirjutab ajaloolane Jaak Valge. Peaksime mõistma, et kuritegusid ei pane toime abstraktne režiim, vaid ikka inimesed. Individuaalse vastutuse teadvustamisest oleme endiselt kaugel.
 

Oma mineviku meenutamine segab meie lõimumist vene keeles rääkiva elanikkonnaga ja suhteid Venemaaga. Selle asemel et Venemaad ärritada, peaksime oma kannatused andestama ja vaatama tulevikku.

Kuna läänemaailmas domineeriva arvamuse kohaselt on lähiajaloo keskseks sündmuseks holokaust, ei leia me mõistmist sealgi. Pealegi olime oma saatuse osalt ise ära teeninud – 1944. aastal võitlesid mõnikümmend tuhat meie meest koos natsidega, pikendades niimoodi Euroopa vabastamist fašismist.

Peame oma ajalugu nägema laiemas, euroopalikumas kontekstis, käsitlema Natsi-Saksamaad kõigi aegade suurima kurjana ning Nõukogude Liitu Euroopa vabastajana fašismist. Oma mineviku esiletõstmine võib meid partneritena tülikaks muuta. Tülikaks muutumist ei saa me aga endale lubada, sest vajame Euroopa Liidu ja NATO toetust, et mitte vastasseisus Venemaaga üksi jääda.

Ma ei tea, kas hirm oma ajaloo ees on viimastel aastatel koos sovetinostalgiaga rohkem jõudu kogunud, aga see vaade on igatahes populaarne. See oli kunagi paarkümmend aastat tagasi, kui iseseisvusime selleks, et säilitada oma identiteet, ent nüüd tuleks oma identiteedist loobuda, et säilitada iseseisvus. Või see, mis iseseisvusest järele on jäänud.

Katoliku piiskopi Eduard Profittlichi lugu pole eestlase, vaid paljude eestlastega ühist saatust jaganud isiku lugu. Tal pole ühtegi omadust, mis lubaksid teda määratleda natsisõbralikuna, rahvuslasena, vaevalt Eesti patrioodina või isegi Nõukogudevastasena, see tähendab isikuna, kes oli oma saatuse kuidagi ise ära teeninud.

Tema, tänapäevases mõttes multikultuurse hoiakuga isiku elu sisuks oli globaalse religiooni – katoliikluse – levitamine. 1890. aastal sakslasena sündinud ja maailmameheks saanud Profittlich õppis Saksamaal, Hollandis ja Poolas, kus ka 1924. aastal doktorikraadi omandas. 1913. aastal oli temast saanud jesuiitide ordu liige. Enne kui ta 1930. aastal katoliku preestrina Eestisse tuli, oli ta töötanud Prantsusmaal ja Saksamaal.  

Isa Eduard õppis ära eesti keele ja sai 1935. aastal Eesti kodakondsuse. Profittlich oli edukas saksa, poola, vene ja eesti rahvusest ning üle Eesti laiali pillatud katoliiklaste konsolideerimises. Ta hakkas jutlusi pidama ka eesti keeles ning saavutas suurema tähelepanu varem «poola kirikuna» tuntud katoliku kirikule. Ka paljud mittekatoliiklased hakkasid külastama saksa- ja eestikeelseid jutlusi.

1934. aastal oli Eestis kümme katoliku preestrit, peamiselt sakslased ja poolakad, ning enne Teise maailmasõja puhkemist 11 katoliku kogudust 14 preestriga. 1933. aastast alates oli tema töökaaslaste seas ka ilmikpreester paater Vincas Dejnis, kes oli tulnud Nõukogude Liidust, pikast ja piinarikkast vangistusest. 27. detsembril 1936. aastal pühitseti Profittlich Tallinnas Peetri ja Pauli kirikus piiskopiks. Nüüd oli Eesti kolmel tuhandel katoliiklasel jälle omaenda ülemkarjane. Elama jäi piiskop endiselt 20-ruutmeetrisesse korterisse Munga tänav 4–6.

Pärast Molotovi-Ribbentroppi pakti sõlmimist ja Poola hävimist oli selge, et Eesti on üks järgmisi bolševike sihtmärke. Saksakeelsed katoliiklased lahkusid Eestist ümberasumise käigus ja kogudus kahanes vaid umbes kolmesajale hingele. Saksa saatkond soovitas nii Profittlichil kui ka teistel vaimulikel tungivalt Saksamaale lahkuda.

Kindlasti teadis Profittlich bolševike haardesse jäänud õigeusu piiskopi Platoni ja tema kaasvaimulike saatusest, kes olid tapetud Tartus 1919. aasta jaanuaris. Kuid 7. novembril 1939. aastal korraldati Tartus katoliku preestrite ja orduliikmete usalduskonverents, kus kõik osavõtjad otsustasid esialgu Eestisse jääda. Selle otsuse kiitis heaks paavst 1940. aasta mais, kui Profittlich Roomas käis.

Pärast Eesti okupeerimist muutus olukord aga selgelt ohtlikuks. Profittlichi kaasabil lahkusidki järelümberasumise käigus Eestist peaaegu kõik katoliku vaimulikud. 1941. aasta veebruaris olid Eestisse jäänud ainult Profittlich ja kaks tema kaasvaimulikku.

Tegelikult oli ka Profittlich otsustanud Saksamaale tagasi sõita, sest ta teadvustas, mis teda Eesti Vabariigi saksa päritolu kodanikuna ehk nüüd sovettide käsitluse kohaselt Nõukogude Liidu kodanikuna ähvardab: «Otsest surmaohtu on küll vaevalt, kui mitte suuremate vintsutuste puhul haigust ei tule... Siiski ei karda ma, et minu vastu oldaks väga karm, võib-olla osutatakse katoliku piiskopi vastu teatud austust, sest maailma silmis ei taheta esineda halvas valguses. Otsene surmaoht võib tekkida siis, kui sõda lahti pääseb.»

15. jaanuaril 1941. aastal, kirjas Rooma, oli ta delikaatselt, kuid selgelt mõista andnud, et eelistaks lahkuda, märkides, et kannatuste teele minna, see tähendab bolševike haardesse jääda, tuleks ainult kahel juhul: «... kui ülemuse käsk või asjaolude vältimatu surve annaksid selgelt mõista, et martüürium on Jumala tahe» või «kui Jumala sisemine sund minus nii selgelt kõneleks, et ma selles kindlalt Jumala hääle ära tunneksin. Pean aga ütlema, et ma ei tunne endas nii selget sisemist häält selles küsimuses. Kui ma peaks aga ainult mõistuse loogika järgi otsustama, siis pean ma ütlema, et edasine viibimine siin on mõttetu... Kui Püha Isa soovib, et ma hoolimata eeltoodud põhjendustest siia jääksin, antagu mulle 6. veebruariks sellest teada». 7. veebruar oli nimelt viimane päev ümberasumiseks registreerimiseks.

Kuid Roomast saabus 1. veebruaril vastus: «Püha Isa usub, et Te teete selle otsuse arvestades Teile usaldatud hingede heaolu.» Profittlich vastas: «Kuna ma telegrammist tundsin ära Püha Isa soovi, et ma siia jääksin, olen nüüd lõplikult otsustanud mitte Saksamaale naasta.» Rooma käitus seega Profittlichi suhtes nii nagu Natsi-Saksamaa ja demokraatlikud lääneriigid Eesti suhtes – jättis bolševike meelevalda. Võib-olla alahinnates hädaohu suurust. Kui erinevalt üksi jäetud Eestist, keda ei õnnistanud keegi, edastati Profittlichile nüüd paavsti õnnistus koos kinnitusega, et paavstil on hea meel tema otsuse üle.  

Kui sõda lahti pääses, mida Profittlich oli õigesti hinnanud otsese surmaohuna, kavatses ta põgeneda maale ohutusse kohta. Kuid 1941. aasta 26. juunil väljastas Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee rahvakomissar Boris Kumm arreteerimisorderi ning Profittlich vahistati 27. juuni ööl. Muu hulgas võeti temalt ära ka Eesti katoliku koguduse liikmete kartoteek, mis tõestab, et ta oli arreteerimisohtu ja bolševike jõhkrust ikkagi alahinnanud.

Järgnes kurnav ja alandav teekond 2000 kilomeetri kaugusele Kirovisse. Sealne vangla number 1, mis sai Profittlichi viimaseks elukohaks, oli tsaariaegne pooleteisemeetriste seintega võigas hoonekolakas, kus ühes 50-ruutmeetrises kambris hoiti mõnel ajal üle saja vangi. Nii jäi ühele kinnipeetule vähem kui pool ruutmeetrit ruumi, mis tähendas ühtlasi, et kambrid kütmist ei vajanud, kinnipeetavad kütsid ise oma kehasoojusega.

Töö prospektil asunud Kirovi vangla keldrikorrusel viidi surmaotsuseid täide juba 1937. aastast, mil Suure Terrori käigus üritati hävitada Venemaa vaimu, mõistuse ja väärikuse viimseid riismeid. Kirovi vangla teenindas hukkamiskohana ka teisi, väiksemaid vanglaid, ning 300 kilomeetri kaugusel olevat tohutu suurt Vjatlagi.

Nõukogude süsteemi ebaloogikale omaselt võis Vjatlagis nälga surra sadu inimesi päevas, ent hukatavad toodi sealt hoolikalt Kirovisse. Kui sobiva suurusega partii surmaminejaid koos oli, viidi otsused täide. Üheks täideviijaks oli Kirovisse komandeeritud Vjatlagi valvur Getman, kes oli selle lisaülesande eest laagris raskematest teenistuskohustustest vabastatud.  

Otsuse täideviimine oli lihtne: kuklalask, kontroll-lask, allkiri surmatunnistusele. Järjekordse hukatava maise teekonna lõpust andsid kambrikaaslased kohe kogu vanglale torudele koputamisega teada. Kirovi vanglas oli aastail 1938–1939 teiste seas hukatud hulk katoliiklasi, keda Profittlich ei tundnud, aga kellest vanglapärimus pidi nüüd temani jõudma.

Esimest korda kuulati Profittlich üle 2. augustil. Profittlich oligi omal ajal jesuiidina ette valmistatud tööks Venemaal, kuid vene keelt ära ei õppida ei jõudnud, sest Venemaale minek ei tulnud päevakorda. Nüüd suheldi uurijaga tõlgi abil, mõned protokollid kirjutas Profittlich ise eesti keeles ja need tõlgiti.

Esimesed ülekuulamised olid sissejuhatavad, ent septembrist keskenduti kiriku vahekorrale Nõukogude režiimiga. Profittlich püüdis mitte jätta muljet Nõukogude Liidu vastu töötamisest, kuid ka mitte valetada. Ta möönis: «Minu arvates on igal inimesel õigus usuvabadusele, aga nagu mulle teada on, on ainult vähesed preestrid Nõukogude Liidus vabad, teised ei saa oma kutsumust praktiseerida. Selline seisukord ei saa mulle aga vastuvõetav olla.»

Kuidas käitus Nõukogude režiim nendega, kellele tema loodud seisukord polnud vastuvõetav, seda koges Profittlich nüüd vahetult. 1. septembril 1941 hukati Kirovi vangla keldris Eduard Laaman, keda Profittlich tundma pidi, ning teadma ka seda, et Laamanile võidi süüks panna põhimõtteliselt sama, mida temalegi – omaenda meelsust, mis erines sovettide omast. Võib-olla teadis sedagi, et Tartu veretööst, mille käigus tapeti ka piiskop Platon ja tema kaasvaimulikud, oli maailma teavitanud Pariisi rahukonverentsi Eesti delegatsiooni pressiatašeena just Eduard Laaman, kuid see teavitus kohtas toonagi peaaegu kurte kõrvu.

Edasiste ülekuulamiste käigus keskendus uurija siiski praktilisemale teemale, kus süüdistuse raskuspunktiks olid paavsti antud salajased instruktsioonid ja spionaaž Natsi-Saksamaa heaks. 2. oktoobril tuli uurija välja väitega, et neil on andmeid, et Profittlich on aidanud inimesi illegaalselt Soome minna.

Tõenäoliselt pärines see teave Aleksander Kurtnalt, kes oli 1940. aasta septembris Moskvas väljasõiduluba taotledes saatanaga ehk Nõukogude luurega lepingu sõlminud, seda tõenäoliselt mitte pidada kavatsedes ning vaevalt uskudes, et tema antud teave võiks Profittlichi kahjustada.

Profittlich tunnistas, et tal oli Kurtnaga sellest juttu olnud – ta soovitas Kurtnal mitte proovida. Lisaks leiti Profittlichi kambrikaaslane Savi, kes tunnistas, et Profittlich oli rääkinud, et maailm on Saksamaa rasket rusikat tundma õppinud ja nüüd on järg Nõukogude Liidu käes.

14. oktoobril 1941. aastal esitas uurija, riikliku julgeoleku seersant Terner, süüdistuse, mille kohaselt oli Profittlich Nõukogude võimu ja kommunistliku partei vastane, levitas rahulolematust jumalateenistuste ajal katoliku kirikus. Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algust rääkis Saksamaa kiirest võidust ja Nõukogude Liidu lüüasaamisest. Külastas korduvalt Saksamaa saatkonda Tallinnas, kus teda katoliku kirikurahva väljasaatmisel aidati. Lisaks varjas ta Nõukogude võimude eest Kurtna kavatsusi illegaalselt Itaaliasse põgeneda. Spionaažisüüdistus oli ära langenud.

3. novembril leidis Kirovis aset kohtu ettevalmistav istung, kus kohtukolleegium koosseisus Filin, Šaganina ja Asvenjeva kinnitasid, et Eduard Profitt­lichi on õigusega süüdistatud nõukogudevastases agitatsioonis, Saksa armee võimsuse kuulutamises, kaotustunnetele propaganda tegemises ja katoliku kiriku kummardaja Kurtna illegaalse Soome põgenemise kavatsuse varjamises.

Kohtuistung, kuhu viidi ka Profittlich ise, leidis aset 21. novembril. Filin, Telova ja Melnikova ehk Vene NFSV Kirovi oblasti kohtukolleegium leidis, et süüdistatava süü on tõendatud, ja määras Eduard Profittlichile Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 lõike 12 alusel viis aastat vabadusekaotust karistus- ja töölaagris ja § 58 lõike 10 II põhjal surma mahalaskmise läbi ilma omandi ja vara konfiskeerimiseta. Konfiskeerida polnud temalt tõesti enam midagi peale seljariiete.

23. novembril esitas Eduard Profittlich eesti keeles apellatsioonkaebuse. Seal kinnitas ta «kõige nimel, mis Teile ja mulle püha on», et ei subjektiivselt ega objektiivselt ei saa tema öeldut propagandaks ega ka agitatsiooniks nimetada ja et ta iialgi midagi Nõukogude Liidu kahjuks öelda ega teha ei soovi. Kuid 16. jaanuaril 1942. aastal teatasid Sereginov, Kuzina ja Semjonov ehk Vene Föderatsiooni ülemkohtu kohtukolleegium, et kohtuotsus jääb jõusse.

Nüüd esitas Eduard Profittlich ilmselt armuandmispalve. Igatahes otsustas Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidium 24. aprillil Profittlichile mitte armu anda, millest ülemkohtu esimees Goljakov Kirovi oblastikohtu esimehele 27. aprillil teatas, nõudes ühtlasi kinnitust, kui kohtuotsus on täide viidud. Teadaolevatel andmetel suri aga Eduard Profittlich juba 22. veebruaril 1942. aastal enne kohtuotsuse täideviimist.

Tema surma asjaolud ei ole usaldusväärselt teada, ent taust lubab üht-teist oletada. Arreteeritud teadsid oma saatust üldjuhul ette. Edasikaevatud kohtuotsust muudeti harva, armuandmispalveid üldjuhul ei rahuldatud. Tihti teatas uurija kaebealusele surmaotsuse juba uurimise lõppedes, enne kohut või isegi uurimise käigus.

See tähendas, et tegelikult alles hiljem surma mõistetud kinnipeetavad hakkasid hukkamist ootama juba uurimise lõpust või veel varem. Loomulikult kaasnes selle ja vahialuste jõhkra kohtlemisega meeletu depressioon ning tõenäoliselt suridki kinnipeetavad Kirovi vanglas rohkem depressioonist kui näljast, vähendades sellega valvur Getmani koormust. Ka Profittlichi puhul on süvenenud terviseprobleemide kõrval ka depressioon loogiline, sest märgid näitavad, et ta ei leppinud surmaga.

Profittlich ei teadnud siis, et surma oleks tähendanud ka mõneaastane laagrikaristus, mida ta oleks suunatud kandma Vjatlagis. Põhiosa Kirovi oblastis hukka saanud eestlastest (kokku 660, nende seas ka näiteks Eesti Vabariigi peaminister Kaarel Eenpalu, siseminister August Jürimaa, riigisekretär Karl Terras ja kindralmajor Juhan Tõrvand) suri Vjatlagis nälja ja ebainimlike kinnipidamistingimuste tõttu juba esimesel talvel, neist omakorda suur osa veel enne kohtuotsuse teadasaamist.

Ebapiisav toit, tööriiete puudumine, laagrist kaheksa-üheksa kilomeetri kaugusel asuvad töökohad-raielangid, võimatult kõrged töönormid, kohutavalt külm 1941/42. aasta talv, puhkepäevadeta töö, lutikate ja sageli täide hordid külmades barakkides – piisas kahest kuni neljast nädalast ja kinnipeetav ei suutnud enam raielangini kõndida või isegi hommikust rivistust ära seista ning suri erakordselt piinarikast aeglast surma.

***
Need kuriteod toimusid alles hiljuti ja meil pole mingit alust arvata, et inimloomus järgnenud aja jooksul kuigivõrd oleks jõudnud muutuda. Kuritegusid ei soorita abstraktne režiim, vaid inimesed, meie endi viisaka pealispinna varju peitunud tumedam pool. Sama hästi kui kommunismi või natsismi sildi all, on see võimalik ka demokraatia viimise ja fašismivastase võitluse ettekäändel.

On ehmatav, kui kergesti võivad inimestest saada Kummid, Goljakovid ja Getmanid.
Järele mõeldes on sama ehmatav, kui vähesed neist, õigemini meist, on teadvustanud, et kuritegelik masinavärk ei toimi ilma käsutäitja-mutrikesteta, ilma Savide, Filinite, Šaganinate, Telovade ja Melnikovadeta. Individuaalse vastutuse teadvustamisest oleme väga kaugel siin Eestis ning veel kaugemal ollakse Venemaal. Kartus oma minevikku meenutada on tegelikult hirm oma tumeda mina ees.