MART KULDKEPP ⟩ Järgmine rünnak ei pruugi enam toimuda vee all

Soome võimude kinni peetud tanker Eagle S. Foto: Jussi Nukari / LEHTIKUVA / SIPA

Kuigi näiteks Eesti saab pidada end riigiks, millel on juba aastast 2007 kogemus Vene hübriidsõjaga ning ehkki Eesti-Soome gaasijuhtme Balticconnectori kahjustamine leidis aset juba 2023. aasta oktoobris, on hiljutine veealune sabotaažilaine tabanud NATO riike ikkagi pigem ootamatult, kirjutab kolumnist ja ajaloolane Mart Kuldkepp.

Nüüd sellele reaktsioonina algatatud rahvusvaheline turbemissioon näitab vähemalt kolme asja: esiteks seda, et seesuguste ohtude ennetus ei toimi kuidagi automaatselt, puhtalt NATO liikmelisusest tuleneva üldise heidutuse abil; teiseks seda, et Soome ja Rootsi kuulumine NATOsse on Eesti ja üleüldse Läänemere regiooni julgeoleku jaoks täpselt nii oluline ja vajalik, kui seda nende alliansiga liitumise eel ja ajal ennustati; kolmandaks seda, et lõppkokkuvõttes on Venemaa ikkagi omale võidu kirja saanud, sest Euroopa riikide napid ressursid ja võimekused on tulnud jälle kuidagi ümber jagada. Järgmine rünnak ei pruugi toimuda aga mitte vee all, vaid kuskil mujal, kus tundub olevat mingi nõrk koht. Kindel on ainult see, et toimumata see ei jää.

Puhtalt kaitsepositsioonile jäädes ongi selles suhtes õieti võimatu midagi ette võtta, sest kui mingis teatud sektoris heidutus suureneb, siis kuskil mujal see ilmselt väheneb – seda vähemalt seni, kuni pole oluliselt tõstetud NATO liitlaste kaitsekulutusi, mille vajalikkust NATO peasekretär Mark Rutte on nüüd taas rõhutanud. Ent isegi sellisel juhul, kui vastavaid ressursse märgatavalt suurendada, oleks passiivselt seiresse ja ennetusse panustamise tulemuseks pigem vaenlase kohanemine kui vaenutegevuse lõpp.