Hendrik Vosman.

FOTO: Mihkel Maripuu


Bahreini F1 etapp tõusis lõppenud nädalavahetusel üheks maailma uudisteportaalide peateemaks, andes ühtlasi järjekordse näite spordi, poliitika ja äri seotusest. Põhjuseks ei olnud niivõrd võidusõidul juhtunu, kuivõrd küsimus, kas etapp üldse pidanuks toimuma.


Aasta eest jättis Bahrein oma vormel-1 etapi ära, sest tillukese saareriigi valitsejatel olid parajasti käed-jalad tööd täis, et maha suruda osana araabia kevadest puhkenud rahvaülestõus. Olukord paistis seejärel rahunevat, kuid ülestõusjate nõudmised – lõpetada riigis enamiku moodustavate šiiitide diskrimineerimine – jäid rahuldamata. Meeleavaldused, nagu ka võimude repressioonid nendes osalejate vastu, on jätkunud. Inimõiguslased nõudsidki nüüd, mil oli kavas uus Bahreini etapp, et F1 juhid selle ära jätaks, sest Bahreini režiim kasutas võidusõitu PR-eesmärkidel, näitamaks maailmale, et riigis on nüüd rahu majas.

Vormelibossid otsustasid, et etapp peaks toimuma, leides, et spordivõistlust ei tohiks poliitikaga segada ja et kümneid miljoneid dollareid väärt lepinguid tuleb austada (rõhk viimasel lausepoolel). Ent nende seisukoht andis ka ajendi Bahreini režiimile kasutada protestijate vastu jõudu – kõik selleks, et nood tulutoovat F1 palagani ohtu ei seaks.

Mingit murrangut eilne etapp vaevalt Bahreinis kaasa toob. Küll aga peab sealne opositsioon tänama F1 juhte ülemaailmse tähelepanu eest, mida riigis vinduv kriis tänu etapi toimumisele pälvis. Uuesti tuleks end tippvormi ajada juba aasta pärast.