Mullu aprillis vahetus Tallinnas võim. Seni ligemale 20 aastat sisuliselt ainuvõimu nautinud keskerakondliku linnavalitsuse asemele tuli nelja erakonna koalitsioon. Tundus, et asjad liiguvad paremuse poole. Üheks vastse koalitsiooni lubaduseks oli puhastada kõnniteed lumest.
Oleks pidanud teadma paremini! Edgar Savisaare Tallinna linnapea ajast sisse töötatud soojade kohtade süsteem võeti uue koalitsiooni poolt lihtsalt üle ja kauaoodatud muutused jäid olemata. See aga tähendab – nagu ka eelmise linnavõimu ajal – palju asendustegevusi. Üheks selliseks on uue koalitsiooni puhul katsed muuta liikluskorraldust, olgu selleks liiklusmärkide paraad Kaarli puiesteel või jalgrattateed, mis tekitavad ummikuid Paldiski maanteel.
Aga tegelik probleem ehk asjaolu, et sisuliselt on pealinn aastast umbes viis kuud kaetud lume ja jääga, jäi unarusse. Me näeme linnaelanike nurinat libedate kõnniteede üle. Mõnes kohas polegi inimestel mujal kõndida kui sõiduteel, kus asfalt väljas.
On arusaadav, et kui ilm muutub – olgu selleks jäävihm või tuisk –, siis kohe jaole ei saa. Aga ka mitu päeva hiljem ei saa Tallinn jaole, inimesed kukuvad. Tõsi, hea moment leidub selleski, et paljud pakuvad üksteisele tuge ja paljud pakuvad ühismeedias abi ka lume koristamisel.
Samal ajal propageerib linn vähem autodega sõitmist. Mismoodi küll võiks see õnnestuda, kui mõnes kohas ongi auto ainus võimalus jõuda punktist A punkti B. Mõnikord võib osutuda keeruliseks üldse autoni jõudmine.