Triin Katariina Tammert ⟩ 140 aastat Eesti romaani ja muud retseptid talve üleelamiseks

Triin Katariina Tammert Foto: Meisi Volt

• Esimeseks Eesti romaaniks loetakse 1885. aastal Jaak Järve sulest ilmunud teost «Vallimäe neitsi».
• Igal juhul soovitan lugeda, teeb kõledas põhjamaa kesktalves kindlasti mõne õhtu põnevamaks.
• Raamat on raamat, sõltumata sellest, kas lugeda seda paberilt või ekraanilt.

Sel aastal tähistataval Eesti raamatu aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse trükise ilmumisest, aga 140. sünnipäeva tähistab ka Eesti (armastus)romaan. Muide, kas olete seda päris esimest romaani lugenud, küsib kirjanik ja ajakirjanik Triin Katariina Tammert.

Mulle kui paadunud romantikule on romaani žanr alati südamelähedane olnud, mistõttu olin väga rõõmsalt üllatunud, kui Tartu Ülikooli kirjanduse doktorantuuris Eesti romaani kursust võttes ja kodumaiste armastusromaanide ajalugu uurides avastasin, et esimeseks Eesti romaaniks loetakse juba 1885. aastal Jaak Järve sulest ilmunud teos pealkirjaga «Vallimäe neitsi».

Pärast selle läbi lugemist olin väga lõbustatud, sest tegu on üsna Ladina-Ameerika seebiooperit meenutavate süžeepööretega armastuslooga. Mäletasin kooliajast, et 20. sajandi varasemate kümnendite Eesti kirjandus tundus valdavalt üksainus raske ja üksluine töörügamine (üksikute helgemate välgatustega) ning ega nõukaajal asi paremaks ei läinud. Ja siis äkki selline lustlik leid 19. sajandist!

Kirjandusteadlane Kalju Kääri kirjutas artiklis «Romaani žanritunnustest ja esimese eesti romaani küsimusest» ajakirjas Keel ja Kirjandus 1960. jaanuaris: «Esimene teos eesti kirjanduses, mis mahult romaani nõuded vaieldamatult välja annab, on J. Järve «Vallimäe neitsi»: esimeses trükis sisaldas see 372 lehekülge, teises 310, kolmandas 338 lk.»

Kääri märgib, et kui teose esimese veerandi kunstilised võtted kuuluvad kõik omaaegse romantilis-sentimentaalse põnevus- ja haledusromaani arsenali, siis hilisemates osades leiame ka kroonika laadis ülevaateid Põhjasõja ajaloost, samuti autoripoolseid kirjeldusi ja sündmuste esitamise käigus antud pilte sissepiiratud Tallinnast, nii et «Vallimäe neitsit» on eesti kirjandusteaduse traditsioonis ka ajalooliseks romaaniks nimetatud. Ta nendib ka, et «Vallimäe neitsi» on stiililt väga ebaühtlane ja kunstiliselt terviklikkuselt palju soovida jättev teos, kus on justkui kaks romaani; siiski on «Vallimäe neitsil» meie romaani kujunemise seisukohalt vähemalt kahesugune teedrajav tähendus.

Igal juhul soovitan lugeda, teeb kõledas põhjamaa kesktalves kindlasti mõne õhtu põnevamaks. Sest nagu mitmed inimesed on sotsiaalmeedias tabavalt märkinud, tundub aasta esimene kuu kui üks pikk esmaspäev, lisaks on teadlased kuulutanud jaanuari kolmanda esmaspäeva aasta kõige masendavamaks päevaks. Pühad on läbi ja kevad kaugel, detsembris üle söönud, joonud, pidutsenud ja kulutanud inimeste uue elu ja uusaastalubaduste hoog võib ka juba raugema hakata.

Parimad lahendused seda kõike talutavamaks muuta on ilmselt

1. Reisimine - mõne lennutunni kaugusel on õnneks alati suvi;
2. Töötamine - eestlaste rahvussport, mis aitab pikad hallid talvepäevad kiiremini õhtusse saata ja toob veel tulu ka;
3. Sport - olgu siis õues jooksmine-suusatamine või sisetingimustes treenimine, jaanuaris võib muidugi juhtuda nii, nagu minuga Võrus, kus on küll ööklubidele lisaks ka mitu spordiklubi, aga mõnel õhtul eelistatud rühmatrenni lihtsalt ei mahtunud; ööklubid on selles mõttes palju demokraatlikumad, et kõik võivad tulla ja tantsida; aga lõpuks võib muidugi ka lihtsalt kodus kätekõverdusi teha, kõige parem veel, kui kallima kohal, nii eraldub veel mitu korda rohkem heaoluhormoone;
4. Kultuur - kui kinno-kontserdile-etendusele jõudmise nimel õue külma ja pimedasse sukeldumine tundub lihtsalt ületamatu, siis on maailma kõige toredam asi end raamatuga sooja teki sees kerra tõmmata, eelistavalt põleva kamina ees, teetassi ja küpsiste või puuviljadega. Vaimsele tervisele ka hea.

Selles mõttes on minu ja Tammsaare sünnikuu, pikim, pime, külm ja libe talvekuu, tõesti ideaalne aeg tähistada 30. jaanuaril Eesti raamatu päeva. Kõigil, kes vajavad oma ellu väikest võistlusmomenti, soovitan Goodreadsi lehel või äpis seada endale 2025. aastaks reading challenge ehk lugemise väljakutse ja kutsuda sõbrad ka - igaüks saab ise otsustada, kas paras on 12 raamatut aastas (üks iga kuu) või 50 raamatut (natuke vähem kui üks nädalas) või rohkem või vähem.

Kirjanike suhtes kena on nii raamatute ostmine kui ka meie vastupandamatult õdusatest raamatukogudest laenutamine. Siinkohal on paslik meenutada tänutundega kõiki kaasvõitlejaid, tänu kellele laenutushüvitised eelmisel aastal oluliselt tõusid, ning kultuuriminister Heidy Purgat, kes neid kärpekääride eest kangelaslikult kaitses.

Samas on paraku siiani reguleerimata e-laenutuste teema, mis vajaks vaid üsna lihtsat seadusemuudatust, mis kaotaks praeguse erinevate platvormide ja lepingute segapudru ning võrdsustaks e-laenutused tavaliste raamatulaenutustega. Raamat on raamat, sõltumata sellest, kas lugeda seda paberilt või ekraanilt. Pealegi peaks e-laenutuskordade üle järge pidada olema eriti lihtne. Siiani toetavad aga meie valdavalt mitte just liiga rikkad kirjanikud omast taskust inimeste e-lugemishobi ning ehkki heategevus on ka kiiduväärt, sooviksin ma seda loogikat järgides ikkagi ka oma Wolti-eineid ja Bolti-sõite tasuta, sest e-teenus, järelikult prii!

Head saabuvat Eesti raamatu päeva, aastat ja uut sajandit ning palju rõõmu headest raamatutest, olgu need magus romantika, verine krimi, piire avardav ulme, nunnud lastekad, rasketest hetkedest läbi aitavad eneseabiraamatud, inspireerivad elulood, hõrk väärtkirjandus või mis tahes!