JUHTKIRI ⟩ Seda tava alles loome

President Arnold Rüütli ärasaatmine toimub laupäeval, 11. jaanuaril rahvusooperist Estonia. Sel ajal kehtival Tallinnas mitmes kohas liikluspiirangud. Foto: Konstantin Sednev

• Arnold Rüütli matuste korraldamiseks võeti eeskuju president Lennart Meri matustest 2006. aastal.
• Ometi on selge, et üks ühele kopeerimist ei tule, viimane sõna peab jääma perekonnale.
• Eestis on olnud vähe riiklikke matuseid ja veelgi vähem selliseid matuseid, kus maetakse riigipead.

Riiklike matuste traditsiooni loomisega Eestis avaldab Eesti riik tänu oma riiki teeninud inimestele, näidates nii üles väärikust nii lahkunu kui ka iseenda suhtes.

Reedel avanes inimestel võimalus jätta hüvasti vana-aasta viimasel päeval meie seast lahkunud president Arnold Rüütliga Kadrioru kunstimuuseumis. Laupäeval peetakse kutsetega matused Estonias, kust president Rüütel alustab viimset teekonda Metsakalmistule.

Rüütli matuste korraldajad on öelnud, et matuste korraldamiseks võtsid nad eeskuju president Lennart Meri matustest 2006. aastal. Ometi on selge, et üks ühele kopeerimist ei tule, viimane sõna matuste korraldamisel peab jääma lahkunu perekonnale.

Ent oluline on luua traditsioon. Eestis on olnud vähe riiklikke matuseid ja veelgi vähem selliseid matuseid, kus maetakse riigipead. Enne Merit oli maetud Metsakalmistule ümber 1990. aastal sõjaeelse Eesti president Konstantin Päts, kuid toona polnud Eesti veel oma iseseisvust taastanud ja traditsiooni loomisest oli seega vara rääkida.

Ent oluline on luua traditsioon. Eestis on olnud vähe riiklikke matuseid ja veelgi vähem selliseid matuseid, kus maetakse riigipead.

Kurbloolisus seisneb asjaolus, et Nõukogude okupatsioon lõikas ära mitmed traditsioonid Eestis ega lasknud tekkida ka uutel. Sõjaeelse Eesti Vabariigi riigivanematest jäi ellu vaid August Rei, kes suri paguluses. Teised hukkusid kas Nõukogude vangilaagrites või sooritasid enesetapu nagu Otto Strandman. Seega ei saanudki neid inimesi riiklikult matta.

Kuid sõjaeelses Eesti Vabariigis muidugi peeti riiklikke matuseid. Teatavasti peeti Eesti esimesed riiklikud matused 1920. aasta märtsis, mil saadeti viimsele teekonnale Tartu rahudelegatsiooni juhti Jaan Poskat, kes oli Tartu rahulepingule alla kirjutanud alles veidi rohkem kui kuu aega varem.

Laupäev ehk 11. jaanuar on üleriigiline leinapäev. Sellega austab Eesti Vabariik Arnold Rüütli tegevust vabariigi taastamisel ja ka presidendina aastail 2001–2006. Kuid leinapäeval on veel teinegi mõõde – väärikus. Ei ole ju saladus, et pärast Rüütli lahkumist sealpoolsusse tuli jutuks ka tema punaminevik, mis paljudele oli vastukarva. Samasugune lõhestatus valitses peaminister Edgar Savisaare lahkumise juures, kes oli sarnaselt Rüütliga suur jõud Eesti iseseisvuse taastamisel, kuid kelle edasised sammud tekitasid pahameelt paljudes. Kõlas isegi küsimus, kas Savisaarele üldse riiklikke matuseid korraldada.

Äsja maeti USAs eelmise aasta lõpus 100-aastaselt surnud president Jimmy Carter. Ka tema tegevus oli täis vastuolusid. Kuid matustele tulid kohale kõik USA elusolevad presidendid, kaasa arvatud sellesse ametisse valitud Donald Trump, kes oli just eelnevalt Carterit kritiseerinud Panama kanali üleandmise eest Panamale. Väärikus loeb.

Niisiis võiksime olla väärikad meiegi ja meenutada laupäevasel leinapäeval, mida head saatis korda president Rüütel, selmet ajada matuste ajal oma poliitilist agendat. Olgem lugupidavad lahkunu vastu, sest siis oleme lugupidavad ka iseenda vastu.