/nginx/o/2016/04/26/5307387t1h0e20.jpg)
/nginx/o/2025/01/09/16587078t1h64a6.jpg)
Preester Georgi Gaponi juhitud töölised tahtsid Peterburis 9. jaanuaril (uue kalendri järgi 22. jaanuaril) 1905 esitada tsaar Nikolai II-le palvekirja seoses Jaapani sõja tõttu halvenenud elu- ja töötingimustega.
Rahumeelsel demonstratsioonil osales kümneid tuhandeid inimesi, kanti pühakute ja tsaariperekonna pilte. Soldatid avasid tsaarivõimu jaoks ennekuulmatu meeleavalduse pihta tule – hukkus umbes 200 inimest ja sellega algas 1905. aasta revolutsioon.
Tööstusrevolutsioon oli 20. sajandi alguseks jõudnud Vene keisririigi linnades küll kanda kinnitada, kuid võrreldes USA või Lääne-Euroopa riikidega oli see toimunud palju hiljem ning industrialiseerimisajastu Venemaal oli seega alles algusjärgus.
Sellest tulenesid ühest küljest töölisklassi vähene arvukus (kokku u kaks-kolm miljonit töölist), kuid teisalt ka varakapitalismile iseloomulikult primitiivsed ja tihti ebainimlikud olud töökohtadel, mis moodsate demokraatlike, liberaalsete ja sotsialistlike ideede ajajärgul teravalt silma torkasid.
:format(webp)/nginx/o/2025/01/09/16587087t1h6a21.jpg)
Väliskapitalil rajanenud Narva Kreenholmi tekstiilimanufaktuuri näitel on neid ilmekalt kirjeldanud revolutsionäär Aleksandra Kollontai, kes külastas Kreenholmi 1896. aastal. Seal rääkisid noored töölised talle, et tavaline tööpäev kestab 12–18 tundi, üldjuhul jäädakse tekstiilitolmus töötades mõne aasta jooksul tuberkuloosi ning vähestel on lootust elada kolmekümnenda eluaastani. Vabriku lastehoius nägi Kollontai põrandal vaikselt mängivaid lapsi ning surnud kaheaastast poissi ühe väikese tüdruku valve all. Tüdruk ütles: «Mõnikord nad päeval surevad. Tädi viib ta kell kuus ära.»
Tsaaririigi tegelikkus: vaesus linnas ja maal
Seepärast pole midagi imestada, et tööliste streigid, mis Vene riigis olid seadusega keelatud, muutusid 20. sajandi alguses siiski järjest tavalisemaks. Aastatel 1903–1904 streikis ühtekokku kuni 200 000 töölist, kes enamasti ei nõudnud mitte laiaulatuslikke poliitilisi reforme, vaid kõrgemat palka, lühemaid tööpäevi ja tööohutuse tagamist.
Ajapikku lisandusid siiski ka tagasihoidlikud poliitilised nõudmised, nagu ametiühingute legaliseerimine ning sõna- ja koosolekuvabadus, milles võib näha sotsialistide kasvavat mõju. Streigid ei jäänud alati päris tulemuseta, kuid autokraatliku riigivõimu toetus kuulus muidugi pea jäägitult töösturitele ja vabrikuomanikele. Seetõttu süvenes mulje, et tööliste olukorra paranemine sama riigikorra tingimustes pole võimalik ning tekkis vastuvõtlik pinnas sotsiaaldemokraatlikule agitatsioonile.
Kuigivõrd parem ei olnud olukord maakohtades. Eestimaal ja Liivimaal oli pärisorjus kaotatud juba 1816. ja 1819. aastal, kuid kogu Vene riigis jõuti selleni alles 1861. aastal. Kummalgi juhul ei kaasnenud uute talurahvaseadustega aga maareformi, mis oleks suutnud tagada maarahva enamikule vastuvõetava elatustaseme või vähemalt lootuse paremale tulevikule.
/nginx/o/2025/01/09/16587091t1h00b8.jpg)
Nõnda jäid krooniline vaesus ja näljahädad Romanovite impeeriumi maaelu osaks veel 20. sajandi alguseski ning stiihilistes talurahvarahutustes polnud midagi ebatavalist. Nende poolest paistsid silma eriti Volga-äärsed kubermangud ja Ukraina, kus juba enne 1905. aastat tuli ette üksikuid rünnakuid mõisnike vastu ja katseid nende maid üle võtta.
Balti kubermangudes ja mujal, kus muud ühiskondlikud barjäärid kattusid suurel määral etnilistega ning haridustase oli keskmisest parem, toetas süvenevat sotsiaalmajanduslikku rahulolematust ka rahvuslik liikumine, mis sajandi alguseks oli levinud haritlasringkondadest lihtrahva sekka. Teadupärast olid eesti ja läti rahvuslased kriitilised eeskätt baltisakslaste kohaliku pärusvõimu suhtes, mille ligi ei soovinud rüütelkonnad lasta kedagi peale omaenda liikmete.
1904. aastal lisandus plahvatusohtlikule olukorrale veel kirss tordil: tsaaririigile algusest peale ebasoodsalt kulgenud Vene-Jaapani sõda, kus teiste seas sõdis umbes 10 000 – 12 000 eestlast.
Ent rahvusliku rõhumisena – venestamisena – tajuti rahvuslaste seisukohast ka Vene riigi saamatuvõitu moderniseerumispüüdeid, mis kogu riigis ühtse riigikeele, usu ja seadusandluse poole püüeldes ohustasid rahvusvähemuste keelelis-kultuurilisi eripärasid. Nõnda oli eestlaste ja lätlaste seas saanud isegi keskklassi inimestele omaseks küllalt kriitiline meelsus kohaliku ja riigivõimu suhtes.
Katkendlikult säilinud allikate ja omaaegse tsensuuri tõttu on poliitilise radikaliseerumise täpsemat ulatust ja vorme tagantjärele keeruline kindlaks teha, kuid kahtlemata oli 20. sajandi alguseks juba võrdlemisi laialt levinud seisukoht, et Venemaa mitmesuguste hädade algpõhjuseks on isevalitseja absoluutsel võimul rajanev ajast ja arust põhikord, mis ei lase riigil oma probleemidega toime tulla ega ajaga kaasas käia.
/nginx/o/2025/01/09/16587079t1h60df.jpg)
Veel olid toimumata vaidlused edasistes küsimustes: kas senist korda peaks asendama konstitutsiooniline monarhia või vabariik, rahvuskubermangudel põhinev föderatsioon või töörahva tsentraliseeritud võim. Ühine vaenlane tsaarivõimu näol muutis tööliste, talupoegade ja radikaalse keskklassi ühise ülestõusu aga põhimõtteliselt võimalikuks, isegi kui see ühtsus oli küllaltki habras.
1904. aastal lisandus niigi plahvatusohtlikule olukorrale veel kirss tordil: nimelt tsaaririigile algusest peale ebasoodsalt kulgenud Vene-Jaapani sõda, kus teiste seas sõdis umbes 10 000 – 12 000 eestlast. Sõjaaeg tõi kaasa suure inflatsiooni ning juhtis tähelepanu sisepoliitiliselt nõrga ja saamatu riigi võimetusele end välispoliitiliseltki kehtestada. Nüüd püssirohutünn vaid ootas, et keegi sellesse tuletiku viskaks.
Georgi Gapon ja 9. jaanuari sündmused Peterburis
Riigivõim oli rahva seas levinud rahulolematusest teadlik ning püüdis seda hallata politseiliste vahenditega, sh riigikriitilistesse ringkondadesse ja organisatsioonidesse oma agentide ja informaatorite infiltreerimise teel. Üks neist oli Ukrainast pärit karismaatiline õigeusu preester Georgi Gapon, kes saabus pealinna 1902. aastal ning tegutses esmalt linna ühe suurima, Putilovi vabriku tööliste preestrina. Seejärel asutas ta salapolitsei (ohranka) õnnistusel ja toetusel Vene Tehase- ja Vabrikutööliste Ühenduse, millesse 1905. aastaks kuulus 6000 – 10 000 liiget ning mis oli Peterburis ja tollaegsel Venemaal üleüldse suurim legaalne töölisorganisatsioon.
Gaponi organisatsioon ei olnud mitte ametiühing (need olid ebaseaduslikud), vaid vastastikuse abistamise selts, mis korraldas töölistele hariduslikke ja kultuuriüritusi ning lugemis- ja aruteluringe. Salapolitsei nägi sellises tegevuses võimalust kanaliseerida tööliste rahulolematust ohutumatele, apoliitilistele radadele ning toetas Gaponi organisatsiooni isegi rahaliselt. Vastutasuks kandis Gapon hoolt, et organisatsiooniga ei ühineks sotsialiste, ning kandis politseile ette kõigest, mida kuulis tööliste seas tehtava revolutsioonilise agitatsiooni kohta.
/nginx/o/2025/01/09/16587081t1h79be.jpg)
Ent samal ajal püüdsid Gaponiga häid suhteid sõlmida ka sotsiaaldemokraadid, sotsialistid-revolutsionäärid (esseerid) ja liberaalid, kuna tal oli Peterburi töölisklassi seas rohkem mõjuvõimu kui kellelgi teisel. Gapon, kes ajapikku riigivõimus pettus, sattuski 1904. aasta edenedes järjest enam revolutsionääride mõju alla ning organiseeris usaldusväärsematest töölistest isegi salajase komitee, mis kohtus tema korteris ning tegeles keelatud kirjanduse lugemise, revolutsiooni ajaloo uurimise ja poliitiliste tegevusplaanide väljatöötamisega. Samuti püüdis ta asendada ohranka poolt heaks kiidetud töölisvanemaid omaenda kandidaatidega ja laiendada organisatsiooni tegevust teistessegi Venemaa linnadesse, et valmistada ette laiemat töölisliikumist.
Esimene pöördepunkt saabus 1904. aasta detsembris, kui Gapon otsustas kasutada mõne Putilovi töölise vallandamist ettekäändena, et algatada laiem kampaania tööliste õiguste kaitseks. Erinevalt Gaponi varasematest ettevõtmistest oli sellel ettevõtmisel juba poliitilis-moraalne rõhuasetus: tööandjatelt nõuti õiglast käitumist tööliste suhtes ja varasemate pattude kahetsemist.
Seejuures ei piirdunud nõudmised ainult vabrikuomanikega, vaid ulatusid välja riigi absoluutsesse tippu. 3. jaanuaril (vana kalendri järgi) korraldas Gapon Putilovi tehases umbes 13 000 töölise hoiatusstreigi ning teatas kolm päeva hiljem peetud kõnes, et 9. jaanuaril sammuvad töölised rahumeelses protsessioonin Talvepalee ette, et anda tsaarile üle tööliste soovide ja kaebustega palvekiri. 8. jaanuariks hõlmasid solidaarsusstreigid Peterburis ja selle lähiümbruses juba 150 000 – 200 000 töölist.
/nginx/o/2025/01/09/16587090t1h0e7e.jpg)
Gaponi ja tema usaldusisikute ette valmistatud palvekirjas nõuti töölistele kaheksatunnist tööpäeva, kõrgemat palka, sõja lõpetamist, üleüldist hääleõigust, seadusandliku kogu kokkukutsumist, sõna- ja koosolekuvabadust, riigi ja kiriku lahutamist ning amnestiat poliitvangidele. Alla kirjutas sellele arvatavasti umbes 40 000 – 100 000 inimest. Töölisi kokku kutsudes oli Gaponi retoorika küllalt radikaalne, hoiatades tsaari, et kui Nikolai II töölistega kell kaks pärastlõunal Talvepalee ees isiklikult ei kohtu, «katkevad moraalsed sidemed Teie ja Teid usaldavate inimeste vahel». Gaponi sõnavõttudes mängis olulist rolli religioosne toon: tööliste eesmärk olevat püha ning nende rongkäik sarnanevat ristikäiguga, selles osalejatel tuli anda aga pühalik vanne jääda oma eesmärgile truuks ja hoiduda vägivallast.
/nginx/o/2025/01/09/16587080t1h0ee4.jpg)
Valitsus ei jätnud kõige selle peale reageerimata. Streikide tõttu tardunud linn ujutati rongkäigu eel sõduritega üle ning Talvepalee-esine väljak, kus palvekiri pidi üle antama, meenutas oma telkide ja väliköökidega sõjaväelaagrit. Rongkäigu organiseerimist sõjavägi siiski otseselt ei takistanud ning Gapon omalt poolt väljendas usku, et soldatid ei kuuletuks käsklusele relvadeta töölisi rünnata.
/nginx/o/2025/01/09/16587085t1h0ee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/09/16587086t1h13a2.jpg)
Katseid vägivalda ära hoida siiski tehti. Näiteks käis kirjanike delegatsioon eesotsas Maksim Gorkiga päev enne rongkäiku tulutult mitme kõrge ametiisiku, sh endise rahandusministri Sergei Witte jutul, et sündmusi kuidagi peatada. Teated valitseva olukorra pinevuse kohta jõudsid isegi välisajakirjandusse, kus suure põnevusega ennustati Venemaa pealinnas kas revolutsiooni puhkemist või tohutut verevalamist.
:format(webp)/nginx/o/2025/01/09/16587084t1h5c8c.jpg)
Tsaar Nikolai II ise lahkus päev enne rongkäiku Talvepaleest Tsarskoje Selosse. 9. jaanuaril liikus Talvepalee poole mitu töölisrongkäiku, millest kõige suurema, 6 000 –10 000-liikmelise, peamiselt Putilovi töölisest koosneva protsessiooni eesotsas oli Gapon ise oma palvekirjaga. Kanti pühapilte ja tsaari portreesid, samuti loosungit kirjaga «Soldatid! Ärge inimesi tulistage!» Erinevalt levinud müüdist ei jõudnud see rongkäik aga Talvepaleele isegi mitte lähedale, vaid sunniti soldatite poolt peatuma sellest umbes kaheksa kilomeetrit lõuna pool Narva Triumfivärava juures.
/nginx/o/2025/01/09/16587089t1he00b.jpg)
Väidetavalt püüdis Gapon seal palvekirja esmalt üle anda soldateid kamandanud ohvitserile, kes sellest aga keeldus, öeldes, et tal pole õigust läkitusi vastu võtta. Siis kutsus Gapon töölisi üles edasi liikuma, mille peale sõjaväeüksus andis uue, terava käsu peatuda. Inimlaviin aga ei seiskunud ning esimestele hoiatuslaskudele järgnesid juba lasud rahva sekka. Tekkis paanika. Need, kes ise ei põgenenud, aeti laiali ratsahobustel kasakate poolt. Samalaadsed kokkupõrked samasuguste tulemustega leidsid aset ka mujal linnas ning Talvepaleeni ükski rongkäik välja ei jõudnud.
Veresaunas surma ja vigastada saanud inimeste arv on jäänud ebaselgeks. Ametivõimude andmetel oli surnuid ühtekokku 96 ja vigastatuid 333, mis pole ilmselt täpne. Riigivastased rääkisid vahetult pärast neid sündmusi kuni 5000 surnust, mis on veelgi vähem usutav. Tõenäoliselt jäi surnute ja vigastatute koguarv umbes tuhande isiku kanti, kellest surnuid oli 100–200.
Verise pühapäeva tagajärjed
Verise pühapäeva nime all tuntuks saanud sündmuste ja nende eelloo juures on siiamaani küllaltki palju selgusetut. Esiteks tundub ebatõenäoline, et nii ohrankaga kui ka põrandaaluste revolutsionääridega koostööd teinud Gapon oleks detsembri lõpus ja jaanuari alguses palvekirja koostades ning töölisi organiseerides tegutsenud ainult omal initsiatiivil. Ilmselt mõjutati teda mingil määral mõlemast suunast.
/nginx/o/2025/01/09/16587088t1h2d1e.jpg)
Teiseks pole päris selge, miks toimuvaga hästi kursis olnud ametivõimud sündmustele juba varem piiri ei pannud ning lasid neil vägivallani eskaleeruda. Pole võimatu, et tapatalgud olid kellegi poolt juba algusest peale soovitud tagajärg, mille juures mängisid töölised vaid statistide osa. Kuid sama tõenäoline on seegi, et kokkupuudetes sõjaväe ja rahvahulkade vahel väljusid sündmused spontaanselt kontrolli alt.
Verisest pühapäevast sai revolutsiooni avalöök, Peterburist eemal viibinud tsaar Nikolai II sai enda kaela vastutuse süütute inimeste tapmise eest.
Ent isegi sel juhul, kui Verise pühapäeva näol oli tegemist salapolitsei provokatsiooniga, et õigustada töölisliikumise mahasurumist (nagu mõned ajaloolased on arvanud), olid selle tegelikud tagajärjed soovitule risti vastupidised. Verisest pühapäevast sai revolutsiooni avalöök, Peterburist eemal viibinud tsaar Nikolai II sai enda kaela vastutuse süütute inimeste tapmise eest ning lambaid tapale juhatanud Gapon, kes ise Narva Triumfivärava juurest eluga pääses, sai tööliste seas veelgi suuremaks kangelaseks kui enne – vähemalt seni, kuni ta 1906. aastal politseiagendina paljastati.
Verise pühapäeva mõju Tallinnas
/nginx/o/2025/01/09/16587082t1hbe58.jpg)
Kuuldused Peterburi sündmustest jõudsid lähedastesse Balti kubermangudesse väga kiiresti ning olid seal vahetu ajend 1905. aasta esimesele revolutsiooniliste aktsioonide lainele.
Juba 11. jaanuaril otsustasid Dvigateli vagunitehase töölised alustada streiki Peterburi töölistega solidaarsuse näitamiseks. Päev hiljem töö peatatigi ning Dvigateli töölised asusid läbi käima teisi vabrikuid, kutsudes ülejäänud töölisi streigiga ühinema. Juba sama päeva pärastlõunaks oligi streik levinud üle linna, hõlmates enamikku suurematest Tallinna vabrikutest. Lisaks laienes streik raudtee- ja postitöötajate sekka. 13. jaanuariks streikis juba üle 10 000 inimese – peaaegu kogu Tallinna töölisklass.
Peterburi palvekirja eeskujul koostasid ka Tallinna streikivad töölised oma nõudmiste nimekirja. Selles leidus nii majanduslikke ja ametialaseid nõudmisi (kaheksatunnine tööpäev, palgatõus, õigus valida töölisvanemaid jne) kui ka poliitilisi soove, nagu sõna-, trüki- ja koosolekuvabadus. Suurtest avalikes kohtades peetud streigikoosolekutest sai sobiv platvorm ka sotsiaaldemokraatlikuks organiseerimistööks ning lendlehtede levitamiseks.
15. jaanuaril olukord eskaleerus, kui Mayeri keemiavabrikus püüdsid töölised takistada streigimurdjate vabrikusse sisenemist. Toimus vägivaldne kokkupõrge politseiga, mille käigus sai vähemalt kaks töölist surma ja mitu vigastada. Kogetud vägivald tugevdas streikijate kindlameelsust veelgi, kuna seda võis tõlgendada paralleelina Verise pühapäeva sündmustele pealinnas.
17. jaanuariks oli olukord muutunud juba nii rahutuks, et võimude esindajad olid sunnitud alustama töölistega läbirääkimisi. Nende käigus tegi Eestimaa kuberner Aleksei Bellegarde olulise järeleandmise, lubades Tallinna vabrikutes valida töölisvanemaid. See andis töölistele seni enneolematu ametliku esindatuse ning enamjaolt naasti seejärel tööle, kuigi lõplikult sai streik läbi alles 24. jaanuariks. Edaspidi kujunes Tallinna töölisvanemate nõukogu oluliseks sotsiaaldemokraatliku kihutustöö ja edasise poliitilise radikaliseerumise keskuseks.
Verise pühapäeva mõju Tartus
:format(webp)/nginx/o/2025/01/09/16587083t1h5b69.jpg)
Kui Tallinna sündmustes mängisid põhirolli vabrikutöölised, siis Tartu reaktsioonis Verisele pühapäevale oli kesksel kohal üliõpilas- ja õpilaskond, kellest osa oli juba 1904. aastal koondunud Peeter Speegi toimetatava sotsialistliku ajalehe Uudised ümber. Nii oli Tartuski tekkinud valmisolek riigivastasteks poliitilisteks väljaastumisteks, mis Peterburis toimunu mõju all juba otseselt tegudeni viis.
Tartus plaaniti esialgu samuti streiki Verise pühapäeva ohvrite toetuseks, kuid see jäeti ilmselt sealse töölisklassi väiksuse tõttu (ainult umbes 900 töölist) ja ametivõimude repressioonide kartuses ära. Siiski korraldasid Tartu üliõpilased, gümnaasiumiõpilased ja vähesel arvul töölisi 13. ja 14. jaanuaril tänavameeleavalduse, et avaldada solidaarsust Peterburi ohvritega.
Punaste lippude all lauldi revolutsioonilisi laule, sh «Marseljeesi», ning nõuti sõna-, kogunemis- ja trükivabadust ja üleüldist valimisõigust. 14. jaanuariks kasvas see rahvahulk enam kui 1000 osalejani.
Töölisrahutustest haaratud Tallinnas oli ametivõimude olukord kujunenud küllaltki ebakindlaks, kuna sealsed meeleavaldused olid väga ulatuslikud ning suurem osa Eestimaa kubermangus paiknenud sõjaväeüksustest oli jaanuari alguses viidud üle pealinna. Liivimaal suutsid võimud reageerida kiiremini ja resoluutsemalt ning 15. jaanuaril arreteeriti mitu aktiivsemat tegelast üliõpilasringkondadest, mis pani edasistele avalikele protestidele piiri.
Tööliste streike jaanuarikuises Tartus nõnda ei toimunudki, kuid üliõpilaste initsiatiivil sai töölisliikumise organiseerimine siiski alguse. Rahutuste põhiline tagajärg oli seal hoopis ülikooli ja veterinaariainstituudi tegevuse peatamine üliõpilaste nõudel. See tähendas, et veebruari alguses pöördusid sajad tudengid tagasi oma kodukohtadesse, kus neist sai edasise revolutsioonilise käärimise oluline allikas.