Aastatepikkuse otsustamatuse tulemus on igatahes selline, et Eesti Energia endised juhid soovitavad igaks juhuks osta elektrigeneraatoreid. Meie tõetund pole kuigi kaugel: 8.–9. veebruaril desünkroniseeritakse Eesti elektrivõrk Venemaa elektrivõrgust ning siis näeme, mis juhtuma hakkab.
Desünkroniseerimine on muidugi paratamatus, sest me ei taha jääda ettearvamatu Venemaa mõju alla, tema armust sõltuma. Kuid põlevkivijaamade tabuks kuulutamine pole olnud paratamatus, vähemalt mitte nõnda kiiresti. Olles objektiivne – juba kakskümmend aastat tagasi räägiti, et meil on vaja põlevkivienergeetika asemele midagi muud. Kakskümmend aastat on väga pikk aeg, viiendik sajandist. Võime küsida, kus on põlevkivienergeetika alternatiivid? Miks on kahekümne aasta jooksul ehitatud peamiselt vaid päikese- ja tuulejaamu, millest pole abi pimedas ja tuulevaikses jaanuariöös, mil toimub külma ilmaga elektrienergia tiputarbimine?
Paraku pole tõenäoline, et keegi vastutust võtma ruttab. Seda enam on oluline, et lõppeks tarbijate uinutamine rahustavate juttudega ning otsuste edasilükkamine. Eesti konkurentsivõime ning eratarbijate julgeoleku küsimus on mõistliku hinnaga elektritootmine. Teisisõnu, valija peab praegu nõudma poliitikutelt strateegilisi lahendusi.
Me peame paraku arvestama olukorraga, kus Eesti välisühendused võivad olla katkenud ning peame olema suutelised tootma kogu vajalikku elektrienergiat ise. Järelikult tuleks meenutada vanarahva ütlust, et vanasse kaevu ei tohi sülitada enne, kui uus on valmis. See tähendab põlevkivijaamade kasutamist seni, kuni uued elektrijaamad on valmis. Ent uute jaamade ehitamine ei toimu üleöö: see on üks suuremaid majanduse investeeringuid üleüldse ning võtab aega aastaid.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/08/16585117t1he4fa.jpg)