Pöördudes tagasi ajaloolisi paralleele otsides Venemaa ajaloo poole, on võimalik tagantjärele küsida, kas 1917. aasta veebruaripööre ja sellele samal aastal järgnenud bolševike oktoobriputš väljendas tollase Venemaa rahva enamuse tahet. Vastuse sellele küsimusele annab Venemaa kodusõda, mis järgnes 1917. aasta pöördelistele sündmustele. See kodusõda näitas, et enamus tollasest endise impeeriumi elanikkonnast toetas bolševikke, mitte aga valget liikumist. See, et enamus valge liikumise juhtidest ja sellest osavõtnuid ei olnud monarhia taastamise pooldajad, on selge, kui vaadata tollaseid tuntumaid valge liikumise juhte.
Samal ajal ei olnud ka vabariiki toetavad valgete juhid üksmeelsed oma poliitilistelt vaadetelt, vaid nende hulgas oli esseeride toetajaid nagu viitseadmiral Aleksandr Koltšak, kes sai sotsialistide-revolutsionääride toel 1918. aastal valitud Omskis moodustatud direktoorimi (valitsuse) poolt Venemaa ülemvalitsejaks ning kinnitatud vägede ülemjuhatajaks. Koltšak sõdis punastega, kuid oli selles võitluses edutu ning sattus lõpuks Omski bolševike revolutsioonikomitee kätte, kelle otsusel ta 7. veebruaril 1920. maha lasti.