JUHTKIRI ⟩ Aitäh, president Arnold Rüütel!

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Aeg paneb paika, keda ja kuidas meie rahvas ajaloos mäletama jääb.
• Me ei saa mööda vaadata sellestki, et Arnold Rüütel oli kõrge nõukogude funktsionäär ENSVs.
• Siiski on president Rüütlil vaieldamatud teened eesti rahva ja Eesti riigi ees.

Igavikku hakkab siirduma Eesti taasiseseisvumisega seotud meeste generatsioon. Aasta tagasi lahkus Vaino Väljas, vana aasta kõige viimasel päeval aga Arnold Rüütel. Pole midagi teha, aeg on meie jaoks siin ilmalikus elus halastamatu, ent oma sulnil moel lunastab ta meid igavikuliselt.

Aeg paneb paika, keda ja kuidas meie rahvas ajaloos mäletama jääb. President Arnold Rüütlil on juba praegugi oluline koht rahva südames, sest muidu poleks teda valitud tagasi meie riigi etteotsa (mis siis, et valijameeste kogu poolt).

Võib-olla ongi tunnuspildiks, mis Arnold Rüütlit meie mälus saatma jääb, et ta oli alati rahvaga koos. Tema jaoks oli oluline Aegviidu-Jäneda suusamatk piirkonnas, kus enne teda oli käinud ka Konstantin Päts, ent Rüütli matka patrooniks oleku ajal juurdus presidendiraja mõiste avalikkuses lõplikult. President Rüütel pani ise suusad alla ning kuni tervis kannatas, võis teda alati näha koos rahvaga lumiste puude vahel matkamas.

Niisiis, president Rüütel oli oma rahvaga koos ja seda nii keerulistel kui lihtsamatel aegadel. Kõik ei saanud Eestist põgeneda ning kõigil korraga polnud võimalik olla vabadusvõitlejad, mis loomulikult ei vähenda Eesti pagulaskonna ja dissidentide olulist rolli meie taasiseseisvumises.

Võib-olla ongi tunnuspildiks, mis Arnold Rüütlit meie mälus saatma jääb, et ta oli alati rahvaga koos.

Paraku ei saa me mööda vaadata sellestki, et Arnold Rüütel oli kõrge nõukogude ja kommunistliku partei funktsionäär Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis, kes nautis nomenklatuuri elatustaset, seisis «punaste pühade» ajal tribüünil ja kiitis koosolekutel Nõukogude võimu. Samal ajal aga vaevlesid Eesti iseseisvuse eest välja astunud dissidendid Siberi vangilaagrites. Ka seda osa tema elust ei tohi unustada. Sellele õiglase hinnangu andmine jääb ajaloolaste osaks.

Kuid järgmine pilt, mis jääb president Rüütlist meie rahva ühisesse mällu, on tema esinemine Moskvas NSVLi Rahvasaadikute Kongressi kõnepuldis, kaitsmas Eestis astutud samme meie suveräänsuse teel, nagu seda toona nimetati. Rüütli sirge ja soliidne kuju pidas vastu kõigile rünnakutele. Sellega astus ta samasse ritta Alexander Dubčeki või Imre Nagyga. Kui nii Tšehhoslovakkia kui Ungari juht pidid üle elama Nõukogude Liidu invasiooni, mis lämmatas vabadusliikumise (ja maksma vabaduse või eluga), siis Arnold Rüütlil oli palju rohkem õnne. Ehkki 1991. aasta jaanuaris muutus verise konflikti võimalus tõenäoliseks – ning verd nii Vilniuses kui Riias valatigi – siis Rüütli isiklik sõprus Boriss Jelsiniga tõi Jeltsini Tallinnasse ning maandas mõneks ajaks pinged. Juba ainuüksi seetõttu võime meenutada president Rüütlit tänutundega.

Rüütel oli ka Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kokkulepete sündimise juures, mis võimaldas Eesti taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Tema teeneid võib meenutada samuti Eesti teel Euroopa Liitu, kui ta oli Eesti Vabariigi president. Aitäh heade tegude eest, president Rüütel!