HANNES NAGEL ⟩ Praegusel kursil lasub meil oht kopeerida oma elanike peal Türgi katastroofi

Ohusireen. Foto on illustratiivne. Foto: Marko Saarm

Eestis on alates Venemaa 2022. aasta täiemahulisest sissetungist Ukrainasse kõrgendatud riskitaju mõjul püütud lappida elanikkonnakaitse strateegilist võlga. Tehtud pingutused on küll olulised omas ajas, ent ajendavad küsima – millise perspektiiviga elanikkonnakaitset ikkagi ehitatakse, kirjutab Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

On arusaadav, et tõsise akuutse riski tingimustes on mingigi elanikkonnakaitse lahendus parem kui mitte midagi. Näiteks kui varjendeid pole, on kiire lahendusena varjumiskoht omal kohal, või kui sireenid täielikult puuduvad, on iga püstitatu saavutus. (22 asulas asuma hakkavad sireenipostid on siiski esmane ja napim kiht vajalikust üleriigilisest võrgustikust.)

See kõik kehtib aga lühikese lähituleviku vaate puhul, sest pikas, näiteks saja aasta perspektiivis on vajadus läbimõeldud, mitte kiirlahenduseks oleva süsteemi järele.