AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Barbarus hüüab meid sajandi tagant

Johannes Barbarus «Maailm on lahti!» (1930). Foto: Raamatukoi

Johannes Barbaruse (1890–1946) eksperimenteeriv ja 1920. aastate moodsast ilmast vaimustunud luule pakub üllatavat äratundmisrõõmu, kirjutab kirjandusteadlane Toomas Haug.

Barbarus, kodanikunimega Johannes Vares, oli oma progressivaimustusega tollases alalhoidlikumas luules erandlik tüüp, natuke n-ö valge vares, aga täna võib temas avastada teekaaslase. Ilmekas näide on 95 aastat tagasi ilmunud luulekogu «Maailm on lahti!» (1930) ja selle samanimeline viieosaline avapoeem. Või, nagu Barbarusel tihti, tegelikult manifest.

Kõigepealt – globalistlik, lausa kosmiline elutunnetus: terve maailm on alasti. Luuletaja tunneb, et see kõik kuulub talle. Mil moel? Iga mu värss – ekraan, hing – kino,/helisevan rean – antennide käed, …/terve maailm saab filmiks mu luulen. Maailm jõuab luuletajani uudsete infokandjate kaudu – märkame juba meiegi jaoks maagilist sõna ekraan! – ja loob piiritu tunde kõige hõlmatavusest ja läbielatavusest.