EERIK-NIILES KROSS ⟩ Arnold Rüütel in memoriam – mees, kelle õlad kandsid Eesti ajaloo traagikat

Arnold Rüütel (10.05.1928–31.12.2024) riigikogu istungil 2019. aastal. Foto: Konstantin Sednev

Ma ei tea, mida järeltulevad põlved lõpuks Arnold Rüütlist ajalooraamatusse jätavad või kas nad teda soovivadki põhjalikumalt analüüsida. Ma usun, et peaks. Sest tema puhul on ühes isikus, pealtnäha nii leebes ja ühemõtteliselt sümpaatses mehes koos nii palju Eesti ajaloo traagikat ja valikute raskust, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Ameerika antropoloogil James Scottil on teooria ühiskondade vastupanustrateegiatest vallutava võõrvõimu survele. Raamatus «Kunst olla mitte valitsetud» räägib ta Lõuna-Aasia mägismaade näitel, kuidas võõraste riikide allutatud oma riigita ühiskondade ellujäämisstrateegiaks oli olla sisemiselt paindlik, tugineda detsentraliseeritud, mittehierarhilistele võrgustikele, mis võimaldasid neil assimileerumist vältida.

Eestlaste ellujäämisstrateegiaid on aegade vältel olnud erinevaid, nii sajandite kui isikute lõikes. Nils Blomkvist on kirjutanud ellujäämisstrateegiast vägivaldse ristiusustamise ajal. Tema arvates iseloomustas Eesti ja üldse Baltikumi ühiskondi paindlikkus välise survega toimetulekul. «Nad tasakaalustasid autonoomia ja integratsiooni, omaks võttes valikuliselt tehnoloogiaid, seadussüsteeme ja valitsemisviise naaberriikidelt, säilitades samas oma põhitraditsioonid.» Näiteks kristluse omaksvõtt polnud Blomkvisti järgi mitte ainult vaimne muutus, vaid strateegiline samm, mis sidus piirkonna Lääne-Euroopa sotsiaalpoliitiliste ja majanduslike süsteemidega.