Ameerika antropoloogil James Scottil on teooria ühiskondade vastupanustrateegiatest vallutava võõrvõimu survele. Raamatus «Kunst olla mitte valitsetud» räägib ta Lõuna-Aasia mägismaade näitel, kuidas võõraste riikide allutatud oma riigita ühiskondade ellujäämisstrateegiaks oli olla sisemiselt paindlik, tugineda detsentraliseeritud, mittehierarhilistele võrgustikele, mis võimaldasid neil assimileerumist vältida.
Eestlaste ellujäämisstrateegiaid on aegade vältel olnud erinevaid, nii sajandite kui isikute lõikes. Nils Blomkvist on kirjutanud ellujäämisstrateegiast vägivaldse ristiusustamise ajal. Tema arvates iseloomustas Eesti ja üldse Baltikumi ühiskondi paindlikkus välise survega toimetulekul. «Nad tasakaalustasid autonoomia ja integratsiooni, omaks võttes valikuliselt tehnoloogiaid, seadussüsteeme ja valitsemisviise naaberriikidelt, säilitades samas oma põhitraditsioonid.» Näiteks kristluse omaksvõtt polnud Blomkvisti järgi mitte ainult vaimne muutus, vaid strateegiline samm, mis sidus piirkonna Lääne-Euroopa sotsiaalpoliitiliste ja majanduslike süsteemidega.