:format(webp)/nginx/o/2024/03/26/15967171t1h180f.jpg)
Kui ajad on ärevad, kui oht on peagi käegakatsutav, kui hirmust on saanud pidev kaaslane, siis peab olema keegi, kes suudab rahustada, lisada erksaid värve, kasta lootust. Just selline on presidendi selle aasta viimane kõne, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).
Kõnes ei ole väga palju neid märksõnu, mida me loeme iga päev uudistest, isegi nimesid ja viiteid teistele riikidele ei ole. Aga me mõistame, et need on peidetud ridade vahele ja me tunneme neid samu asju, millest terve aasta muretsesime. Kõne eesmärk näis olevat mitte rõhutada seda, mida niigi teame ja kardame. Idee oli leida selles olukorras jõuseeme, millest kasvab korralik juur ja annab võimaluse õitseda kevadel mentaalselt uuesti ja jälle. Hea kõne. Inimlik. Ilma paatoseta. Kui lubate kujundlikult, siis korraks tekkis tunne, nagu võtaks pere keskel järsult sõna elunäinud, aga endiselt jõuline vanaisa ja ütleks: oleme näinud, teame, saame hakkama.
:format(webp)/nginx/o/2023/12/04/15761774t1h90b7.jpg)