PHILIPPE JOURDAN ⟩ Uus aasta ja uus algus!

Piiskop Philippe Jourdan. FOTO: Konstantin Sednev Foto: Konstantin Sednev

• Vana aasta ebaõnnestumised jäävad minevikku.
• Saagu sellest uuest aastat armastuse, rõõmu ja eriti rahu aasta.

Aasta lõpp kutsub meid möödunud kuudele tagasi vaatama ning avama oma südant uue aasta lootusele. Aasta viimane päev ärgitab meid mõtlema ühele elu suurimale müsteeriumile – ajale. Mis on aeg? Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust, kirjutab Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.

Aeg on meie suurim varandus. Keegi meist ei tea, kui palju aega on talle antud. Ka kogu maailma kulla eest ei saaks me juurde osta ühtainsatki minutit. Aeg on enam kui kuld... Nii kaasaegne teadus kui antiikfilosoofia ütlevad meile – vastupidiselt meie intuitsioonile –, et aeg on suhteline ning sõltub suuresti meie elust ja tegevusest. Kristlase jaoks on aeg Jumala au. Seega on aasta lõpus just nüüd õige endalt küsida: mida olen ma oma ajaga teinud?

Aega saab võrrelda investeerimisega. Investeerime pisut, lootes saada palju või vähemalt rohkem, kui oleme investeerinud. Inimesele, kes usub, et elu kestab igavesti, on see «palju», mida ta loodab saada, lõpmatu. See muudab iga maa peal elatud hetke lõputuks väärtuseks.

Vana aasta viimasele päevale järgneb aga kohe uue aasta esimene. Algustel on oma ilu ja võlu – algus on alati uus, alati värske. Aastavahetusel tundub, et ihu jääb vanemaks, kuid vaim saab hoopis nooreks. Vahel öeldakse: «Uus aasta, uus elu!» Ent tegelikult jääb elu samaks. Parem oleks öelda: «Uus aasta, uus algus!» Uus algus meie elus ja mõtetes, meie kavatsustes. Vana aasta ebaõnnestumised jäävad minevikku. Oleme nendest õppinud. On aeg uuesti alustada, minetades igasuguse minevikusündmustest tuleneva vaimse väsimuse, kibeduse ja lootusetuse. Seal, kus üks tee lõpeb, saab alguse teine.

Lõppev aasta, nagu paljud juba teavad, on olnud Eesti Katoliku Kirikule erilise ootuse aeg. Oleme palvetanud, valmistunud ja lootusrikkalt oodanud päeva, mil kirik tunnustab ametlikult peapiiskop

Eduard Profittlichi isetut elu ja märtrisurma tema õndsakskuulutamise kaudu. 1935. aastal otsustas peapiiskop Profittlich saada Eesti kodanikuks, väljendades sellega sügavat kiindumust siinse maa ja rahva vastu. Nõukogude okupatsiooniga silmitsi seistes keeldus ta Eestist lahkumast, eelistades tagakiusamise ohust hoolimata jääda oma kaaskristlaste kõrvale. Ta arreteeriti Tallinnas ning küüditati Kirovi vangilaagrisse, kus ta 22. veebruaril 1942. aastal suri, andes kuni lõpuni tunnistust oma usust ja armastusest. See on meeldetuletus Kristuse järgimise hinnast ja ülimast rõõmust, mis tuleneb Temale ustav olemisest.

Peapiiskop Profittlich elas ja suri ajal, mil vabadus – ja usuvabadus – oli võõrvõimu poolt maha surutud. Oma kannatuse ja surma läbi sai ta elavaks tunnistuseks Armastusest, mis on võimsam kui surm, ja tõestuseks, et ka pilkases pimeduses võib süttida valgus. Tema oli üks niisugune tunnistaja, aga kindlasti mitte ainus. Olen veendunud, et tema kaasvangid on olnud sellesama valguse tunnistajad ja kandjad, olgugi et ajalugu ei ole nende mälestust meieni toonud, mistõttu elab see edasi üksnes nende pereliikmete mälus ja südames.

Minnes vastu 2025. aastale, laskem sel ettevalmistusajal olla meie jaoks vaimse uuenemise ja usalduse aeg. Palvetan, et peapiiskop Profittlichi eeskuju inspireeriks meid kõiki elama oma elu ja usku siiramalt, armastama sügavamalt ja andestama heldemalt. Kristlasena tänan ma Jumalat Tema ustavuse eest, mis on meid saatnud läbi ajaloo keeriste, ja usaldan end täielikult Tema juhtimisele ka eeloleval aastal. Saagu sellest uuest aastat armastuse, rõõmu ja eriti rahu aasta. Toogu 2025. aasta meile rahu, õiglane rahu.