LAURI VAHTRE ⟩ Üks asi, mida meil oleks olnud õppida Leninilt

Irbitis Venemaal riietati Lenini ausammas näärivanaks. Foto: Irbiti linna ühismeediakonto

• 1921. aastal käivitas Lenin «uue majanduspoliitika», venekeelse lühendi järgi tuntud kui NEP.
• Sellest oleks õppida ka Eesti valitsusel, kuidas raskustes majandust käima saada.
• Eesti majanduspoliitika meenutab muumilugudest tegelast Urr, kes lõkkeid surnuks istus.

Kuulus Vene revolutsionäär ja kunagi lausa prohveti seisusse tõstetud Vladimir Lenin oli suurtes asjades pimedusega löödud inimene. Kinnismõtete küüsis, kättemaksuhimuline ja õel. Ta ideed ühiskonna uutmoodi ülesehitamisest olid absurdsed, sest need ei arvestanud inimloomust. Lenin ei tundnud inimesi, ta oli katastroofiliselt vilets strateeg. Mida on tema katsetustest Venemaal õppida tänases Eestis, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Lenin ei mõistnud üht pisiasja – et inimest ei saa ümber teha; et inimest võib kujundada ja muuta üksnes väga piiratud määral ja sedagi väga pika aja jooksul. Kasvatada talle peale tsiviliseerituse ja heade kommete õhuke kiht, mis muide võib imekiiresti ja väga põhjalikult puruneda, nagu Vene revolutsioonide ja kodusõja ajal juhtuski, hiljem ka Saksamaal.

Kuid ta tundis siiski inimeste vahetuid motiive, puudusi ja nõrkusi ning oskas neid enda huvides ära kasutada. Ta oli hiilgav demagoog ja võis oma jutuga isegi arukatel inimestel pea segi ajada. Leninile oli antud teatavat taktikalist kavalust. Selle üheks säravamaks näiteks oli 1921. aastal käivitatud «uus majanduspoliitika», venekeelse lühendi järgi tuntud kui NEP.

Uut oli selles muidugi umbes sama palju kui Gorbatšovi 1987. aastal välja kuulutatud «uut moodi mõtlemises», mille peale mu kadunud isa pomises, et parimal juhul on tegemist lihtsalt mõtlemisega. Seda varem kõrgemal pool ei harrastatud. Nõndasamuti oli Lenini «uus majanduspoliitika» lihtsalt esimene majanduspoliitikat meenutav poliitika, mis vahetas välja senise röövimise, mida nimetati sõjakommunismiks. Sõjakommunism oli viinud Venemaa mõne aastaga täieliku hävingu ja lagunemise äärele. Majandust enam peaaegu ei olnud, sest inimestelt oli võetud soov ning põhjus tööd teha, töövilja röövis nii või teisiti riik.

Selle asemel, et lasta ettevõtlikel inimestel toota, kehtestatakse neile selline paberimajandus, et nad lämbuvad.

NEP muutis kõike. Ohjad lasti lõdvaks, lubati (väike)ettevõtlust, kaotati hulk keelde, lasti talupoegadel maksudest üle jäänud vili turule viia, kingsepad ja rätsepad asutasid artelle. Majandus tõusis peaaegu üleöö tuhast. Ma ei tea, kas kommunistlikud liidrid seda ise taipasid või mitte, kuid edu peapõhjuseks oli inimeste teotahte vallandumine. Need, kes olid istunud apaatselt tare trepil ja vaadanud, kuidas nõges kasvab, murdsid äkki hommikust õhtuni tööd teha. Nad lõid väärtust.

Nüüd tekib lugejal muidugi küsimus, ega Vahtre ometi soovita Eestile leninlikku majanduspoliitikat. Muidugi mitte. NEP oli vaid taktikaline manööver, et pääseda näljast. Kuskil kaugel, kommunismi helesinistes mägedes, terendas diktaatorile endiselt riigistatud ja reguleeritud majandus ning industrialiseeritud ja kollektiviseeritud põllumajandus, milles «uut tüüpi» nõukogude inimene rahuldab oma esmast eluvajadust, milleks pole ei söömine ega soo jätkamine, vaid töötamine. Seega ei olnud NEP mitte järjekordne kommunistlik hullus, vaid üks vähestest (ja lühiajalistest) terve mõistuse ilmingutest kogu selle nurjunud eksperimendi ajaloos. (Plusspoole pealt võib nimetada ka üleminekut uuele kalendrile ja Narva ühendamist Eestimaa kubermanguga.)

Tänane Eesti majandus pole muidugi nii hullus seisus kui Nõukogude Venemaa oma 1921. aastal. Kuid seis on hull sellegipoolest ja aina hullemaks läheb. Sest meie kõrgesti austatud riigivalitsus käitub risti vastupidi sellele, kuidas käitusid enamlased ühel oma harval terve mõistuse hetkel. Selle asemel, et ohje lõdvemaks lasta, tõmmatakse neid hoopis pingule. Selle asemel, et aruandlust, järelevalvet, nõudeid, kohustusi ja piiranguid lõdvendada ning tühistada, keeratakse vinti peale. Selle asemel, et lasta ettevõtlikel inimestel toota, kehtestatakse neile selline paberimajandus, et nad lämbuvad. Selle asemel, et lüüa käega mõnele maksustamata jäänud eurole – peaasi, kui ettevõte töötab, maksab palka ja sotsiaalmaksu, annab toodangut, mille pealt makstakse käibemaksu – pressitakse see iga hinna eest välja, mingu või ettevõte pankrotti.

Rohelolluse tuules kiusatakse autojuhte ning suretatakse sel viisil välja kauplusi ja kohvikuid, ilma et keskkonnal sellest mingit kasu oleks. Vastupidi, inimesed sõidavad autoga mujale või kolivad linna taha põllule ja hakkavad sõitma veel rohkem. Selle asemel, et ettevõtja ogarast paberitööst vabastada, palgatakse tööle kümme spetsialisti, kelle ülesanne on hakata kavandama ettevõtluse edendamise kavandamise kavandamist, mille tulemusel saab ettevõtja kaela seitseteist uut aruannet.

Mulle meenutab selline majanduspoliitika kangesti muumilugude tegelast nimega Urr, kellel oli kogu aeg külm. Siis ta otsis mõne lõkke ja istus sellele otsa, et sooja saada. Lõke muidugi kustus, Urril hakkas veel külmem kui enne ja ta läks järgmist lõket otsima. Kui palju lõkkeid jõuab Eesti valitsus surnuks istuda, enne kui talle pärale jõuab, et sooja saamiseks tuleb lõkkesse puid tuua, mitte sellele otsa istuda?