JUHTKIRI ⟩ Vajame energiajulgeolekut

Foto: Urmas Nemvalts

• Energiapoliitika osas on praegune Läänemere kaablikriis olnud tõeline äratuskell.
• Energiapoliitilises mõttes oleme aga endiselt ülejäänud liitlastega nõrgalt seotud.
• Valitsusel on viimane aeg hakata mõtlema, milline peaks olema meie elektri juhitav tootmisvõimsus.

Praegune kriis Läänemerel peaks olema Eesti riigile tõeline äratuskell. Mitte niivõrd julgeolekupoliitilises, kuivõrd energiapoliitilises mõttes. Peale Soome ja Rootsi NATOga liitumist on olukord meie piirkonnas muutunud meile kardinaalselt soodsamaks ja Baltimaad pole enam ülejäänud julgeolekualliansiga Suwałki koridori abil nõrgalt seotud saar, mida on raske kaitsta.

Energiapoliitilises mõttes oleme aga endiselt ülejäänud liitlastega nõrgalt seotud. Selle põhjus on ajalooline: kuulusime aastakümneid ühtsesse Nõukogude Liidu energiasüsteemi, millest kavatseme end järgmise aasta veebruaris lahti ühendada. Kuid meie ühendused Euroopaga ei ole veel piisavad, et meie saarest saaks energeetiliselt osa mandrist või vähemalt kindel poolsaar. Nagu näitasid äsjased sündmused, peame väga tõsiselt mõtlema stsenaariumile, kus peame mõnda aega kogu elektritootmisega ise hakkama saama.

Tuleb arvestada, et peale kunagise seotuse nõukogude võrguga on meie energiasüsteemil veel üks probleem. Nagu ütles Postimehele üks valdkonna asjatundja, meenutab meie süsteem suurt puud, mille tüvi tuleb Narva elektrijaamade juurest ning oksad jaotuvad üle terve maa, kusjuures kõige jämedamad oksad ehk ülekandeliinid kulgevad sinna, kus kunagi oli üleliidulise tähtsusega tööstus. Meie energiasüsteemi olemus on aga muutumas: üritame ühe suure puu asemel katta tervet riiki tammepuust lauaga, mille igas servas saaks piltlikult öeldes laual tantsida; see tähendab, et meie võrgus saaks elektrit peale tarbimise ka müüa ja nii paljudes Eestimaa piirkondades. See kõik võtab aega ja raha ning paraku oleme sellest ideaalpildist veel üsna kaugel.

Valitsusel on viimane aeg hakata tegelema küsimusega, kust peaksime tulevikus saama juhitavat elektrivõimsust.

Ja veel üks probleem: oleme õhinapõhiselt ehitanud päikese- ja tuulejaamu. Ent iga energiavaldkonna asjatundja teab, et võrgu stabiilsuse saab tagada vaid juhitav võimsus. Päike ja tuul ei paku meile juhitavaid võimsusi, vaid varustavad meid elektriga siis, kui neid on.

Aastaid on Eestis põlevkivienergeetikat riiklikult kritiseeritud kui keskkonnavaenulikku elektritootmisviisi, kuid mis on tulnud asemele? Peame tunnistama, et meil ei ole praegu alternatiivi ning peale Estlink 2 kaabli riket on taas valmis seatud põlevkivijaamad, mis peaksid meid sellel talvel halvimast päästma.

Mida ütles vanarahvas? Vanasse kaevu ei tohi sülitada enne uue valmimist. Paraku pole meil veel selgust, milline see uus kaev peaks olema, kust elektrienergiat ammutada. Ja see on vastavate ametimeeste aastaid tegemata töö. Pole mõtet kõneleda meretuuleparkidest, pole mõtet kõneleda uutest päikeseparkidest, see ei lahenda meie energiasüsteemi juurküsimust: kuskohast peaks tulevikus tulema meie juhitav elektrivõimsus? Peale selle, meie tööstusele on vaja elektrit konkurentsivõimelise hinnaga.

Valitsusel on viimane aeg hakata selle küsimusega tegelema, sest uue juhitavat võimsust pakkuva elektrijaama ehitus võtab aastaid.