ANDRES KRAAS ⟩ Palju kära ei millestki ehk häda mõistuse pärast

Andres Kraas. Foto: Erakogu.

Samu pealkirju kandsid nii Shakespeare´i kui Gribojedovi säravad komöödiaid. Kuigi need loodi erinevatel sajanditel, tundub, et tegemist on inimajaloo igaveste probleemidega. Kui nende suurmeeste näidendite näol oli tegemist maailma tippteostega, siis Eesti kontekstis meenutavad mõlema loo pealkirjad pigem Kapa-Kohila taidlusringi poolt untsu keeratud laadapalagani: rumalusest, harimatusest ja hea maitse puudumisest, kirjutab ajaloolane Andres Kraas.

Üha enam on paljudel poliitikutel ja ühiskonnategelastel saanud kombeks võtta sõna teemadel, millest neil puudub vähimgi arusaam ehk teisiti sõnu – intellekt on asendunud enesekriitika puudumisega.

Kompetentsi vajaka jäämine torkab eriti silma hariduse valdkonnas, kus pakiliste probleemide lahendamise asemel jännatakse pidevalt mingite asendustegevusega. Kui koolikohustusea mõttetu kergitamine, kutsekoolide sund keskharidustamine ja noori õpetajaid koolist eemale peletava karjäärimudeli juurutamine kõrvale jätta, siis on igasugused asjapulgad suutnud oma «kihvad sisse» lüüa ka õppekavadesse ning koolide töökorraldusse.