VAHUR LAIAPEA ⟩ Afganistani mehe raske saatus. Vangis või vabaduses?

Mohsin ja Vahur Laiapea Põhja-Afganistanis 2014. aastal. Foto: Vahur Laiapea

• Minu sõbra Mohsini jaoks kestab see lugu juba aastaid.
• Olla hazara Afganistanis, sündida selle rahvuse liikmeks on nagu süüdimõistev otsus.
• Mohsini pere sai korralduse Türgist lahkuda – või vastasel juhul deporteeritakse nad Afganistani.

Võib-olla mäletad, hea lugeja, palju räägitud lugu sellest, kuidas talibide jõuk minu ja mu afgaanist sõbra ning fikser Mohsini 2017. aasta 18. aprilli varahommikul Afganistanis Herati provintsis kinni võttis, kirjutab filmirežissöör, -produtsent ja -operaator Vahur Laiapea.

Olin seal filmi tegemas endistest Nõukogude sõduritest, kes kunagi vangi langesid, ellujäämiseks islamisse astusid ja Nõukogude armee vastu sõdima hakkasid. Ma ise olen väsinud seda enam kui seitsme aasta taha jäänud lugu meelde tuletamast ja sellest rääkimast. Minu jaoks lõppes kõik kahe kuu pärast, kui ma Kabuli vanglast vabanesin ja koju lendasin. Lugu elab minus oma elu ja mina ise oma elu. Minu sõbra Mohsini jaoks kestab see lugu aga edasi. Jah, ta vabanes vanglast kümme päeva enne mind. See oli ime. Minu suurim hirm vanglas viibimise ajal oli, et ta jääb pikkadeks aastateks vangistusse – peale seda, kui mina sealt olen pääsenud. Siin ei ole ruumi seda kõike pikemalt lahti rääkida. Kel sügavam huvi, võib lugeda minu raamatut «Afganistani vang».

Türgi

Mõne nädala pärast vabanemist õnnestus Mohsinil koos oma Iraanis paguluses oleva perekonnaga Türki jõuda. Kuidas, jäägu tema teada. Türki jõudis omal ajal väga palju Afganistani põgenikke. Nüüd on riik asunud neid välja saatma – kui nad ei leia ise legaalset viisi etteantud kuupäevaks riigist lahkumiseks. Kuhu siis? Muidugi Afganistani. Aga see on talibide Afganistan, kus paljud põgenikest sellele võimule ilmselgelt mittelojaalsete isikutena repressioonide alla satuvad. Milliste repressioonide? Tegelikult ei tea me eriti midagi sellest, mis Afganistanis on toimunud ja toimub peale Talibani võimule tulemist.

Siin on koht ühe asja õiendamiseks. Ostsin hiljuti Sebastian Jungeri raamatu «Vabadus». Sebastian Junger on kümmekond aastat olnud ka Afganistanis rindereporter. Asi pole Jungeris. Õiendamist vajav asi seisab raamatu tagakaanel. See on Tiit Pruuli kaassõna raamatule. Toon ära pikema tsitaadi: «Autor toob oma matkateedelt meieni Ameerika indiaanlased – apatšid, irokeesid, delavaarid ja teised, kellest enamik on kadunud aegade hämusse. Aga nende võitlused jäävad ajalukku ja on oma vapruses võrreldavad sellega, kuidas talibid võitlevad jänkide ja ukrainlased praegu moskoviitide vastu».

Aeg, mis Afganistanile anti oma riigi ülesehitamiseks, sai otsa ja toimivat riiki ei sündinud. Lääs väsis riigi ülalpidaja rollist ja vastutusest.

Oma esimesel käigul 2010. aastal Afganistani kohtusin Charikari linnas paljude naistega, kes üksi oma lapsi kasvatasid. Sest mehed olid Talibani tapetud või – paaril juhul – juurviljadeks piinatud. Kõik need naised kartsid väga ameeriklaste (loe: NATO) lahkumist ja Talibani uuesti võimule tõusmist. Aeg, mis Afganistanile anti oma riigi ülesehitamiseks, sai otsa ja toimivat riiki ei sündinud. Lääs väsis riigi ülalpidaja rollist ja vastutusest. Taliban on uuesti võimul ja selle metsikustest alles hakkab infot välja imbuma. Erinevalt moskoviitide plaanidest Afganistanis ja Ukrainas ei ole USA ega NATO (sealhulgas ka Estcoy missioonid) kunagi plaaninud Afganistani annekteerimist. Pean Talibani ja Ukraina vabadusvõitluse ühele pulgale seadmist väga ebaõnnestunuks ja kohatuks.

Olen sotsiaalmeedias jäänud suhtlema mõnede kunagiste vanglakaaslastega Kabuli eeluurimisvanglast. Nende hulgas on (enne vangistust) väga erineval positsioonil olnud inimesi. NATO vägedega koostööd teinud ühe jalaga ohvitser. Endine riigiametnik. Hazarast noormees, kes Süürias venelaste vastu sõdimas käis. Talibist arst ja strateeg, kes kiitles sellega, kui palju Ameerika sõdureid ta tapnud on. Nad KÕIK uurivad ja küsivad minu käest korduvalt ja siiamaani, kas mul oleks võimalik neid Eestisse aidata. Ka talib, kes ju nüüd ometi võiks nautida võimu ja sharia seaduste kehtestamist riigis. See oli unistus, millest ta vanglas mulle ikka ja jälle rääkis ja mille täitumise nimel ta peale eeluurimisvanglat mitmeid aastaid Pul-e-Charki vanglas istus.

Kohe, kui Mohsin oli perega Türki jõudnud, tegime koos Mondo inimestega kõik endast oleneva, et ta saaks Eestisse tulla – et ta saaks astuda samme enda ja oma pere päästmiseks ebamäärasest ja ohtlikust illegaalse põgeniku staatusest. Ta ei saanud Eesti viisat. Mohsin on enam kui seitsme aasta jooksul teinud kõik, et sellest olukorrast välja rabeleda, kuid need katsed on jäänud tulemuseta.

Murdumise äärel

Sain mõne aja eest Mohsinilt kirja palvega avaldada see Eesti meedias. See on valu ja ahastust täis kiri. Ma toon siin ära osa sellest:

Mohsin Türgis. Foto: Erakogu

«Ma ei taha kedagi süüdistada. Tahan süüdistada üksnes iseennast. Oma ainukese süüdistuse peale enda esitan ma oma vanematele, kes lasid mul sündida sellele armetule maale, kus elab nii palju hoolimatuid inimesi. Ma süüdistan oma saatust – sest ma olen pidanud elama juba kaheksa aastat vaesuses ja kodutuna ühes Türgi kauges nurgas. Ma ei süüdista selles Türgit ega selle inimesi. Ma süüdistan iseennast. Minu süü on selles, et ma sain hariduse. Minu süü on selles, et ma tegin tööd. Mul on kogemusi ja oskusi. Minu süü on selles, et ma kohtlesin kaasinimesi hästi. Minu süü on selles, et ma soovisin alati luua turvalisust ja piisavat toimetulekut teiste inimeste jaoks. Minu süü on selles, et ma kõndisin pikki päevi mägedes, et viia abi puudust kannatavatele inimestele. Minu süü on selles, et minu südametunnistus ei lubanud mul varastada vaeste inimeste aitamiseks mõeldud raha. Minu süü on selles, et ma kohtlesin inimesi inimlikult. Minu süü on selles, et ma ei teinud ühelegi inimesele kurja. Minu süü on selles, et ma püüdsin inimesi takistada müümast oma lihaseid lapsi. Minu süü on selles, et ma püüdsin inimesi takistada müümast oma elundeid.»

Hazarad​

Afgaan – see on võõrastele, muus maailmas elavatele inimestele suunatud nimetus ja määratlus. Nendele, kes ei orienteeru Afganistani kirjus rahvuste kogumis. Afganistanis elavad paštud, tadžikid, usbekid, hazarad ja mitmed teised rahvusrühmad. Hõimu- ja rahvusepõhised sidemed on seal alati olnud esmatähtsad. Mohsin on hazara. Olla hazara Afganistanis, sündida selle rahvuse liikmeks on nagu süüdimõistev otsus, paljudel juhtudel ränk saatus või isegi surmaotsus. Abdul Rahman Khan, Afganistani valitseja 1880–1901, korraldas aastatel 1888–1893 genotsiidi, mille käigus tapeti üle kuuekümne protsendi riigi territooriumil elavatest hazaratest. Abdul Rahman Khan oli paštu.

Hazarate hävitamine on jätkunud praeguseni. Nad on šiiamoslemid, kes on praeguse Afganistani territooriumile jõudnud kunagi ilmselt praeguse Hiina ja/või Sise-Mongoolia territooriumidelt. Neid on alati koheldud võõrastena. Kui 2016. aasta novembris Kabulis olin, sooritas sunnimoslemist ensetaputerrorist rünnaku Kabuli šiiamoslemite mošeele. Enamik ohvritest olid hazarad, sunnide vaatenurgast sageli hävitamist väärivad inimesed nii usu kui rahvuse põhiselt.

Mohsin, Eesti, Afganistan

Mohsini side Eestiga sai alguse aastate eest, kui temast sai MTÜ Mondo koostööpartner ja abiprojektide elluviija Afganistanis. Mina tutvusin temaga Kabulis 2014. aastal. Olin tegemas filmi Eestist lähtunud projektidest Afganistani abistamiseks. Mondol oli abiprojekt Mazar-e-Sharifi provintsis Põhja-Afganistanis. Ämmaemandate koolitus ja tualettide rajamine Dar-e-Soufi külasse, kus varem sellised asutused puudusid. Sõitsime Mohsini ja tema autojuhist sõbraga Kabulist Mazar-e-Sharifi. Nii ämmaemandaõpilased kui valminud välitualetid jõudsid filmi «Afganistani projekt».

2015. aasta kevadel käis Mohsin Eestis – tõi siia ka ämmaemandaõpilasi, kellest mitte kõik kodumaale tagasi ei läinud. Mohsin läks, kuigi oli aeg, mil ta sai talibidelt ähvarduskirju ja nõudmisi, et ta lõpetaks koostöö Euroopa heategevusorganisatsioonidega.

Aga minu tõeline ja suurim Afganistani projekt oli alles ootel – film endistest Nõukogude sõduritest. Ja 2016. aastal asusime koos Mohsiniga selle kallale. Novembris esimesed võtted Heratis Bahredtin Hakimoviga, mis tegelikult jäid ka selle filmi viimasteks. 2017. aasta aprillis juhtunust te juba teate. Film Hakimovist sai ka ühel päeval valmis ja ootab huvilisi Youtube´is nime all «Afganistan. Vangis ja vabaduses».

Mohsini ja tema pere saatust on väga raske ennustada. Perekond sai novembris võimudelt kindla kuupäevaga kirja – korralduse Türgist lahkuda – või vastasel juhul deporteeritakse nad Afganistani. Mohsin esitas uue taotluse Eesti viisa saamiseks. Muidugi on tema pikem plaan ja lootus tuua perekond Eestisse. Ma ei tea, kas ta saab viisa. Kui saab – kuidas jätta naine ja lapsed äärmiselt ebakindlasse ja ebamäärasesse olukorda teadmata, milliseks nende saatus kujuneb? Kas või millal suletakse nad põgenike kinnipidamiskeskusesse deporteerimist ootama. Kas on lootust vabadusele?

19. novembril postitasime koos Hille Hansoga FBs palve toetada äärmiselt raskes olukorras olevat Mohsini ja tema perekonda, et tagada neile võimalus esmaseks toimetulekuks juhul, kui nad väljakuulutatud päeval deporteeritakse. Kiiresti kogunes toetus, mida oli kokku 3863 eurot ja kiiresti jõudis see ka Mohsinini. Nad on endiselt Türgis. Mohsini poeg suleti vahepeal kinnipidamiskeskusesse. Mohsinil õnnestus tänu saadud toetusele palgata advokaat ja depressiooni all murdunud poeg sealt välja aidata. Pere on elanud äärmises vaesuses – illegaalne põgenik saab teha ainult illegaalseid töid ja saab selle eest illegaalset palka... Perekonna edasine saatus on lahtine. Annan siinkohal edasi Mohsini ja tema perekonna siira ja sügavaima tänu inimestele, kes nende olukorra leevendamiseks omapoolse annetuse tegid. Minu tänu ei ole väiksem.