1983. aastal korraldas tollane Briti peaminister Margaret Thatcher Briti valitsusjuhi linnalähedases residentsis Chequersis seminari, kuhu kutsus mõtteid vahetama juhtivad Nõukogude asjatundjad. Nimelt oli asjaolu, et Nõukogude süsteemil ei õnnestunud välja juurida dissidentlust ja purustada individuaalsust, viinud Thatcheri mõttele, et kunagi esitab õige inimene väljakutse isegi süsteemile, mida ta on kasutanud võimu saavutamiseks. Seetõttu oli Thatcher veendunud, et läänel tuleb otsida Nõukogude liidrite tõusva põlvkonna seast välja kõige tõenäolisem isik, siis teda harida, toetada, kuid tunnistades, et läänel on selle tegemisel kindlad piirid.
Thatcher uskus, et kui Juri Andropovile oleks antud elupäevi pikemalt, oleks juhtimine läinud uue põlvkonna kätte. Oma mälestustes kirjutab Thatcher, et sõelale jäi kaks peamist konkurenti, Grigori Romanov (1923–2008) ja Mihhail Gorbatšov (1931–2022). Thatcher küsis kogu informatsiooni, mis brittidel nende kahe kohta oli, mida polnud palju ja suur osa sellest segane ja anekdootlik. Thatcheri sõnul olnuks meeldiv näha Kremlis taas Romanovi, aga häiris tema vanameelse marksisti reputatsioon ja ekstravagantne eluviis, millega seostati ka Romanovi tütre pulmapidu ning selle käigus purustatud Ermitaaži hindamatu väärtusega kristallpokaale. Nii kadus ka osa Romanovi nime külgetõmbest.