JÜRI KOTŠINEV ⟩ Millised on välisvenelaste meeleolud?

Sõjaajaloolane Jüri Kotšinev. Foto: Erakogu

• Moskva tsensorid pidasid mind ohtlikuks ja vaenulikuks autoriks.
• Paljud Venemaa teisitimõtlejad näevad Venemaad ka tulevikus suure ja võimsa maailmariigina.

Olles 2008. aastal kuulutatud Venemaal mittesoovitatavaks kirjanikuks, sain ma ametlikult üheks nendest, kelle looming on vastuvõetamatu Venemaa praegustele võimudele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotsinev.

Minu sattumine Putini režiimi ebasoosingusse oli põhjustatud 2006. aastal ilmunud ajaloolisest mõtisklusest «Kahepäise kotka tiiva all. Venemaa hiilgus ja hukk 826–1917». Raamat ilmus kirjastuses «Koolibri» ja kujutas endast mõtisklust selle üle, kuidas võis juhtuda nii, et inimesed ja väärtused, mida nad endas kandsid ja mida esindasid, sootuks maa pealt kadusid ja tohutu ning võimas impeerium, mis näis vankumatuna, kadus koos oma ajamääramise, inimeste, tõekspidamiste ja kõige muuga ajatusse, nagu poleks teda olemaski olnud.

Selline mõtisklus tundus Moskvas Putini võimudele Venemaa ajalugu halvustavana ja režiimi vastu suunatuna. Sattusin samasse nimekirja, kus olid Vladimir Tšerkassov-Georgievski, raamatu «Valgekaardi väejuhid» autor, poeet Ossip Mandelštam ning paljud, paljud teised. Väga väärikas seltskond vene autoreid eri aegadest. Sellise sattumise peale olin ma väga õnnelik. Moskva tsensorid pidasid mind ohtlikuks ja vaenulikuks autoriks, keda Eesti Vabariigi kirjastused tõlgivad ja avaldavad. Tegelikult oli raamat mul kirjutatud eesti keeles.

Mõni aasta hiljem vestlesin muusikaajakirjaniku Artemi Troitskiga ja ajakirjaniku Žanna Nemtsovaga, Boriss Nemtsovi (1950–2015) tütrega. Artemi on minust viis aastat vanem ja Žanna kakskümmend neli aastat noorem. Seega olid need vestluspartnerid esindamas eri põlvkondasid vene kirjutavast intelligentsist ja teisitimõtlejatest. Troitskiga rääkisin ma loominguliste venelaste elust võõrsil ja Nemtsovaga sellest, mis avaldas talle kõige suuremat muljet Eestit külastades.

Tema vastus, et Eesti on imeline, kuna siin sõidavad trammid vastavalt graafikule, ei üllatanud mind. Nemtsova võttis kokku kogu elukorralduse, mis peegeldas nagu veetilk ookeani kogu läänemaailma ratsionaalsust. Talle selline elukorraldus igatahes meeldis. Ma vastasin siis talle, et idale on omane igavene rahu, samal ajal kui läänele igavene liikumine. Nii ütles kunagi üks Vene impeeriumi suurimaid poliitikuid krahv Pjotr Stolõpin (1862–1911). Krahv Stolõpin oli omaaegne Venemaa siseminister ja peaminister.

Peale hulgalisi vestlusi, mida mul õnnestus pidada veel paljude teiste välisvenelastega, sain ma kokkuvõtva pildi sellest, et ei ole olemas välisvenelase koondkuju. Nii palju, kui on erinevaid venelasi, kes elavad väljaspool Venemaad, on ka eri arvamusi nii oma ajaloolisest kodumaast kui ka selle tulevikust ning samal ajal ka elust ja olemisest läänes. Ühes on nad kõik aga sarnased – nimelt selles, et praegune Venemaa režiim on kõikidele nendele võrdselt ohtlik ja tervisele kahjulik. Selle kohta aga, milline võiks olla Venemaa tulevik pärast Putini ajastu lõppu, on väga palju erinevaid arvamusi. See on loomulik, sest vabalt mõtlev inimene, kes elab väljaspool praeguse Venemaa piire, võib oma mõtteid ka välja öelda ja teiste saatusekaaslastega läänes vabalt jagada.

Nad kõik on sunnitud tunnistama, et lääne demokraatial on peale ühissõidukiliikluse korraliku toimimise võimalik nautida vaba arvamuse avaldamist, mis on väga tähtis asi. Kui lisada siia hiljuti vangistuses mõrvatud Aleksei Navalnõi (1976–2024) väljaütlemisi ja visioone Venemaa tuleviku suhtes, siis võib kinnitada, et paljud Venemaa teisitimõtlejad näevad Venemaad ka tulevikus suure ja võimsa maailmariigina ning selles suhtes ei muutu minu arvates mitte kunagi midagi. Viimati võttis üks kohalik venekeelne raadiojaam minult intervjuu elu kohta läänes. Vastasin vähetuntud emigratsioonilaulu sõnadega: «Oled mattunud hangede alla, tuisk on katnud su rajad ja teed...» Venelasi on raske mõista teinekord ka venelastel endil. Nii oli, on ja jääb.