Mihkel Kunnus ⟩ Tegelikult on just Mallukas Eesti naiste poksi absoluutne meister

Mallukas Foto: Madis Veltman

Poksis liikuvad hiiglaslikud summad näitavad, kui hästi on suudetud rahaks teha meeste soosisene agressioon. Malluka ettevõtmiste edukus näitab, et midagi sarnast saab teha ka naiste soosisese agressiooniviisiga, kirjutab semiootik Mihkel Kunnus.

Kuigi inimkonna kultuuriloos on palju häbiväärseid ja visasid narratiive naisekeha alaväärsusest võrrelduna meeste kehadega on need ökoloogiliselt nii mõneski mõttes optimaalsemad. Selle kõige kõvemaks ja vaieldamatuks faktiliseks kinnituseks on naiste universaalselt kõrgem keskmine eluiga (ja kordades madalam hukkumine riskikäitumise tõttu). Evolutsioon nihutas isased sellest ideaalist pisut eemale, et hõlbustada nende omavahelist võitlust, selgitab primatoloogiaklassik Frans de Waal. Nii ütleb emaste ja isaste kehade erinevuse määr (sooline dimorfism) liigi – täpsemalt seksuaalse konkurentsi laadi – kohta nii mõndagi. Inimesel pole sooline dimorfism nii drastiline kui näiteks gorilladel, aga siiski täiesti selge.

Isaste turniirlemine emaste pärast on looduses väga levinud, küpsematel liikidel on see ka kenasti ritualiseeritud. Tedrekuked ja põdrapullid käituvad siin eeskujulikult tsiviliseeritult. Nii panevad isased omavahel staatushierarhiat paika ja see on rangelt ainult isastevaheline asi. Seepärast pole ka lootust, et naiste poks saavutaks kunagi meeste poksiga võrreldava populaarsuse. Igasugune ratsionaalne võrdõiguslus on siin jõuetu, sest selline turniirlemine ise on kainele päevavalgusepsüühikale sügavalt irratsionaalne. Kutsumuslik vaimuinimene võib pahuralt toriseda, et selline üksteise veriseks tagumine on piinlik barbaarsus, aga, vat, no aja ühe raamatuga sellised summad kokku, mida tipp-poksijad ajavad minutitega. Võitlusalade röögatu populaarsus on vaieldamatu fakt. Mehed on suutnud oma turniirlemisinstinkti igatahes väga edukalt suurde raharinglusesse integreerida.