ANDREI KUZITŠKIN ⟩ Pühakodade varjus on Venemaal teisigi kurjuse teenreid

Patriarh Kirill. Foto: YURI KOCHETKOV

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 seisid Venemaa usuorganisatsioonid valiku ees: kas toetada sõda või rahu, surma või elu, mõrva või päästet, kurja või head? Ja paljud otsustasid teenida kurja. Täpsemalt – teenida vaimulikult Putini režiimi. Kuidas see juhtus? kirjutab Venemaa-ekspert Andrei Kuzitškin.

Vene õigeusu kirik osutus olema Ukraina sõja toetamise liikumise esirinnas. Ülemhingekarjased eesotsas patriarh Kirilliga ja tavalised usklikud koondusid ukrainlaste «denatsifitseerimise» idee ümber, mis muudeti üleskutseteks võidelda Antikristuse vastu. Väga kiiresti muutus õigeusu kirik Venemaa kaitseministeeriumi ideoloogiliseks osakonnaks ja patriarh sai «sõjalise erioperatsiooni» elluviimisel Kremli propaganda peakoordinaatori Aleksei Gromovi käsilase staatuse.

Oma jutlustes paljastab patriarh lääneriikide salasepitsusi, mille eesmärk on hävitada vene tsivilisatsioon. Selle tulemusena hakkas patriarh kristlike käskude kohaselt rahu otsimise asemel õnnistama Vene relvi ja palvetama Venemaa võidu eest vastavalt Putini käskudele. Püha apostel Pauluse sõnad kirjast koloslastele on unustatud: «... siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus.» Evangeelse internatsionalisti asemel muutus patriarh Kirill vene natsionalismi idee järjekindlaks toetajaks ja jutlustajaks.