JUHTKIRI ⟩ Tundmatu reform

Päeva karikatuur. 19. detsember 2024. Foto: Urmas Nemvalts

• Justkui on reform, aga pole ka.
• Ajateenistus praegusel kujul loodi 20 aastat tagasi ja ilmselt vajab uute õppetundide toel muutmist.
• Kas jutud kaitseväesisestelt üritustelt peaks üldse avalikkuse ette jõudma?

Möödunud nädalal vallandunud arutelu ajateenistuse reformi üle on selles mõttes omapärane, et tegelikult pole asja sisu kohta suurt midagi teada. Avalikuks on saanud vaid reformi ühe korraldusliku detaili idee, mille kaitseväe juhataja Andrus Merilo kaitseväesisesel üritusel välja käis.

Nimelt märkis Merilo kaitseväe juhataja teabepäevadel, et 2026. aastal võiks ajateenistusse võtta oluliselt vähem sõdureid. Kui tavalisel aastal võtab kaitsevägi vastu umbes 3800 ajateenijat, siis tol aastal võiks Merilo meelest välja kutsuda umbes tuhat ajateenijat.

See lubaks 2026. aastal välja õpetada hoopis tegevväelastest instruktoreid ehk kaitseväe palgatöötajaid, kes muidu õpetavad välja ajateenijaid. Nemad omakorda saaks selle tulemusel anda ajateenijatele edasi Ukraina sõjast saadud kogemusi.

See siis ongi kõik, mis meil ajateenistuse reformi kohta teada. Puudub igasugune info, millised võiks siis olla suuremad sisulised muutused, mis selle ühe vaheaastaga kaasneks.

Eesti kaitsevõimet see kõik oluliselt ei mõjutaks. Ajateenijad nimelt on suurema osa ajateenistuses veedetud ajast pooliku väljaõppega reservväelased, kuigi juriidiliselt on nad teenistuses samamoodi kui tegevväelased. Sõja puhkemisel peaks lahingusse minema siiski eeskätt tegevväelased ja väljaõppinud reservväelased, mitte aga enamik ajateenijaid, kes tõenäoliselt leiaks rakendust hoopis tagalas.

Ajateenistus ilmselt vajab muutmist. Praegusel kujul loodi see 20 aastat tagasi ja vahepeal on see läbi teinud ainult kosmeetilisi muutusi. Ukraina sõda on kindlasti andnud hulga õppetunde, millega kaitsevägi peab arvestama, kuidas oma tegevus ümber korraldada, et see vastaks sellele, kuidas sõda praegusel ajal päriselt käib.

Ukraina sõda on kindlasti andnud hulga õppetunde, millega kaitsevägi peab arvestama, kuidas oma tegevus ümber korraldada, et see vastaks sellele, kuidas sõda praegusel ajal päriselt käib.

Iseasi on ehk aga hoopis küsimus, kas sellised jutud, mida kaitseväe juhataja räägib kaitseväesisesel üritusel, peaks üldse avalikkuse ette jõudma. Ajakirjandusele teeb see muidugi rõõmu, kui jõuavad, aga eks aus vastus on ikkagi see, et üldiselt ei peaks.

See omakorda tekitab küsimusi, kuidas info lekkis ja mis oli lekitajal mõttes. Tuli see kõik välja kuidagi juhuslikult või tahtis ta Merilo ideed hoopis ennetavalt põhja lasta, nagu on varem juhtunud kaitseväest lekkinud pooltooreste mõttevälgatustega?

Igal juhul tekitas see võrdlemisi arusaamatu olukorra: justkui on ajateenistuse reform, juttu on sellest palju, ent samas seda veel õieti pole. Teadmatus tekitab aga ikka ärevust.

Praegusel ajal, mil maailm jälgib kahtlustava pilguga meie idanaabri kõiki liigutusi, peaksime olema ühtsed, mitte tekitama võbinaid teemadel, millel vähemalt esilagu polegi suuremat sisu.

Kui reform aga saab sisu, siis tuleb tagada, et see, mida tehakse, oleks tehtud läbimõeldult, põhjaliku analüüsi alusel.