MART KULDKEPP ⟩ Faktid sõjaväljal räägivad teist keelt

Ukrainlaste tank T-72 Kurski oblastis. Foto: ROMAN PILIPEY

• Venemaa majandus on ohtlikult üle kuumenemas.
• Ukraina-USA suhetes saab üks ajastu läbi.
• Kus saab tulevikus olema raudne eesriie?

Venemaa sõdadest ajaloos ja nende tänapäevasest võrdlusest Ukrainas kirjutab ajaloolane ja kolumnist Mart Kuldkepp.

Venemaa sõjaajalugu on pikk ja mitmekesine. 120 aastat tagasi, 1904. aasta detsembris, oli juba kümmekond kuud kestnud Vene-Jaapani sõda, milles teiste seas osales 10 000 – 12 000 eestlasest sõdurit ja ohvitseri.

20. detsembril (vana kalendri järgi) langes pikaaegse piiramise järel Port Arturi kindlus, mis oli Jaapani jaoks strateegilise tähtsusega võit. Samal ajal tehti ots peale Vene Vaikse ookeani laevastikule (õnnetu saatusega Balti laevastik oli veel oma pikal teel ümber Aafrika) ning Vene rinne Mandžuurias oli järjest suurema surve all.

Eesti külades loeti huviga sõjauudiseid ning – nagu mälestustest välja tuleb – juubeldati Jaapani võitude üle ning vaadati üldse jaapanlaste kui sõbraliku hõimurahva peale, kes Eestile ainult head võib soovida. Isegi Jaapani kindralite Ōyama ja Kodama nimesid peeti eestipärasteks. Soome vastupanuliikumise illegaalsetes ajalehtedes ilmusid aga kirjad Kaug-Idast, milles eesti rindesoldatite meeleolusid iseloomustati umbes nõnda, et neil on kavaks esimesel võimalusel deserteeruda ja ennast jaapanlaste kätte vangi anda.

Juba jaanuarikuus sai tsaaririigile ebasoodsalt kulgenud sõda ning sellega kaasnev inflatsioon üheks konkreetseks ajendiks, mis viis 1905. aasta revolutsiooni puhkemiseni.

Praeguse Venemaa sanktsioneeritud majandus on samuti ohtlikult üle kuumenemas ning sõjaedu jätab taas soovida. Vähemalt ühes mõttes on olukord aga teistsugune. Erinevalt 20. sajandi algusest on Venemaa käsutuses nüüd hästi õlitatud propagandaaparaat, mille abil saab pesta nii venelaste ajusid kui sisendada kõigile teistele, et Vene riigi ressursid on lõputud, tahe sõdida vankumatu ja vastupanu mõttetu või suisa eluohtlik, sest inimvihkajalikul diktaatoril olevat tuumanupp kogu aeg käeulatuses.

Tulevikus võib määravaks saada küsimus, kas vähemalt Euroopal jätkub kindlameelsust agressorriigile mitte järeleandmisi teha.

Ent isegi kui nii labased jutupunktid päris kõigi peal ei tööta, siis vähemalt õnnestub käivitada pehmeloomulisem narratiiv, et Ukrainat toetades on tehtud saatuslik viga, sõjal pole lõppu näha, Venemaaga peaks läbi rääkima ja üleüldse tuleks «realismi» nimel vilistada nii rahvusvahelisele õigusele kui omaenda julgeolekuhuvidele. Sellised seisukohad on küllalt levinud Eestiski.

Faktid sõjaväljal räägivad muidugi teist ja Venemaale ebasoodsamat keelt, alustades strateegilisest lüüasaamisest Süürias ning lõpetades äsjase atentaadiga Venemaa radiatsiooni-, keemia- ja bioloogilise kaitse (ja mitte ainult kaitse) ülemale, mis võiks sõjakurjategijatele mõjuda muret tekitava meeldetuletusena.

Samas oleme praegu ühe ajastu lõpu tunnistajateks Ukraina-USA suhetes, mida iseloomustab peagi ametist lahkuva Bideni administratsiooni kiirustamine, et Ukraina heaks veel võimalikult palju ära teha, enne kui uue presidendi käe all senine poliitika küsimärgi alla läheb. Tulevikus võib määravaks saada küsimus, kas vähemalt Euroopal jätkub kindlameelsust agressorriigile mitte järeleandmisi teha. Sellega seoses tuleb Eestilgi oma partneritelt küsida: kus peaks nende meelest asuma raudne eesriie? Kas siin, kus see on praegu? Seal, kus see oli sõdadevahelisel ajal? Või keset Euroopat, kus see oli külma sõja ajal – koos kõigi eelistega, mida see Venemaa jaoks kaasa tooks?