Ene Kallas ⟩ Et oleks jõulu ja veidi headust...

Ehitud jõulupuu Berliinis. Foto: IMAGO/Thomas Bartilla/IMAGO/Future Image

Jõulude ajal ulatavad vaimulik ja ilmalik maailm teineteisele käe, kirjutab toimetaja Ene Kallas päevakommentaaris.

Küllap mäletavad nii mõnedki seda imeilusat laulu, mille refrääni algus kõlab nii: «Ein bisschen Frieden, ein bisschen Sonne / Für diese Erde, auf der wir wohnen,» (otsetõlkes: «veidike rahu, veidike päikest / sellele maale, kus elame me,» – sks k) ja ehk teavad eestindatult ka need, kelle jaoks aasta 1982 on vaid loetud ja räägitud ajalugu. Muidugi palju ilusamalt kui siinne toores tõlge. «Et oleks rahu ja veidi päikest, / mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest.»

Ometi kannavad just originaalsõnad seda sõnumit, mis on vaat et olulisem kui ükski teine asi siin maailmas. Saab ka natuke teisiti. Luterlikus liturgias on üks koht, kus kirikulised laulavad vastuseks jumalasulase sõnadele selle rea: «Ja maa peal rahu ja inimestest hea meel...» Sisuliselt sama? Võibolla see on üks neist kohtadest, kus vaimulik ja ilmalik maailm ulatavad teineteisele käe. Mitte et nad vaenujalal oleks või midagi, pigem mõtestavad maailma üks ühel, teine teisel viisil. Siin aga, 1980. aastate poplaulus ja liturgias korratakse enam-vähem samade sõnadega seda universaalset olemisvormi. Muidugi saaks tuua veel palju-palju näiteid, ilusaid ja helgeid.