KAIRE UUSEN ⟩ Tallinna elu ei ole mõtet kadestada – see on hoopis masendav!

Tallinna tänavad talvisel ajal. Foto: Eero Vabamägi

• Tallinn ei tekita eestlaste silmis erilist rõõmu.
• Eelistatakse kolida pealinnast kaugemale.
• Heaolu ja õnne on Tallinnas vähe.

Viimastel aastatel võib kuulda tihti ütlusi, et mis Tallinnas viga elada, seal on raha, head töökohad, uhked autod. Kõik tahavad sinna. Kas see on ikka nii? kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Nõus, et suures linnas võib nautida anonüümsust ja kogeda mõningast eksootikat. Hea õnne korral võib hakkaja leida erilise töökoha, aga enamjaolt ei ole Tallinnas midagi head. Sotsiaalmeedias võibki näha üha rohkem postitusi endistelt tallinlastelt, kes kirjeldavad emotsionaalselt, kuidas neid valdab endist kodulinna külastades masendus. Mida aasta edasi, seda kurvem on tunne ja üha lühemaks jääb nende Tallinnas veedetud aeg. Isegi kui Tallinna tänavapilt muutub ilusamaks ja korrastatumaks või kerkivad uued hooned, ei tekita Tallinn vähemalt eestlastele küll erilist rõõmu.

Keegi tuntud inimene kirjutas nädal tagasi, et teeb Tallinnas kiirelt vajalikud käigud ja kihutab siis inimestele otsa vaatamata, kapuuts peas, bussi- või rongijaama, et kiiresti minema saada. Teine kultuuriinimene kirjeldas oma ehmatust, kuidas üle pika aja pealinna külastades ei kuulnud ta mitme tunni jooksul ühistranspordis kordagi eesti keelt – ja see tekitas lootusetuse tunde.

Isegi kui Tallinna tänavapilt muutub ilusamaks ja korrastatumaks või kerkivad uued hooned, ei tekita Tallinn vähemalt eestlastele küll erilist rõõmu.

Sellist tüüpi kurbuse vastu aitab ainult põgenemine. Tihti ongi endiste tallinlaste uueks kodulinnaks saanud Tartu, Pärnu, Haapsalu, Viljandi, aga ka Harjumaa kaugemad nurgad. Vahel tundub, et Eestis polegi paika, kuhu pealinnast pole põgenetud. Inimesed, keda kakskümmend aastat tagasi võis näha iga päev Tallinna kesklinnas või kes esinevad õhtuti teleekraanil, jalutavad hoopis sagedamini vastu Haapsalus, Pärnus, Viljandis või lausa kusagil metsas. Imestasime hiljuti siiralt, et Imavere Tikupoisis võib tunni aja jooksul näha rohkem Eesti näitlejaid kui Tallinnas Draamateatri juures jalutades.

Üks tuttav, põline tallinlane, kirjeldas juba aastaid tagasi, kuidas Tallinn ta tühjaks pigistas ja elurõõmu võttis. Nii pani ta näpu Eesti kaardi peale – see sattus Suure-Jaani kanti, kuhu ta perega koliski. Ja elab seal siiani õnnelikult, nagu muinasjutu lõpus on tavaks öelda. Tööd ja tegemist on rohkem kui omal ajal Tallinnas. Teine tuttav kolis üle kümne aasta tagasi Läänemaale ja nüüd ei suuda keegi teda sealt enam pealinna tagasi meelitada – ei hea ega kurjaga. Tallinn on tema sõnul väsitav ja võõras, samas kui Haapsalus käimine mõjuvat kui palsam hingele.

Kolmas tuttav otsis kokkutuleku jaoks taga oma kunagisi Mustamäe kooli klassiõdesid-vendi – ja avastas ehmatusega, et vaid üks elab Tallinnas Kalamajas ja teine Viimsis, samas kui ülejäänud 30 on kolinud turvalisse kaugusse «unistuste Tallinnast». Nii leidis ta mustamäelastest koolikaaslasi küll Keilast, Sauelt ja Peetri külast, osa oli jõudnud otsaga Rapla kanti, mõned Viljandisse, Haapsallu, üksikud isegi saartele.

Depressiivne Tallinn

Niisiis tahaks mujal Eestis elavatele eestlastele öelda, et seda heaolu ja õnne, millega Tallinna tihti kirjeldatakse ja teis kadedust tekitatakse, on reaalsuses väga vähe! Ühel mu tuttaval on Võrumaal sugulased, kelle lemmiklause on «Ega meil siin pole seda, mis teil seal Tallinnas».

Iga kord, kui nad aga Tallinnasse satuvad ning Mustamäelt, Lasnamäelt, Koplist läbi sõidavad, imestavad kõva häälega, et Tallinna elu polegi nii ilus, kui meedias kirjeldatakse ja teleekraanilt paistab. Näiteks nad imestavad, kuidas inimesed suudavad elada Lasnamäel või Mustamäel, kui väikesed ja viletsad on paneelmajade korterid, kui vähe kuuleb eesti keelt jne.

Need «vaesed» võrokesed elavad kõik renoveeritud majades, kasvatavad ise oma köögivilja, teenivad samasugust palka nagu Mustamäe ametivennad, aga on üks suur vahe – nad on vaatamata Tallinna kadestamisele palju elutervemad, rahulolevamad, teotahtelisemad. Nende argielu on täis huvitavaid sündmusi, käeulatuses olevat kaunist loodust. Ja mis kõige tähtsam – tunnet, et elatakse Eestis. Ja võiks küsida, et kui Tallinn on kõigi võimaluste maa, siis miks on seal nii palju abivajajaid, toidupanga kliente, töötuid?

Tahaks mujal Eestis elavatele eestlastele öelda, et seda heaolu ja õnne, millega Tallinna tihti kirjeldatakse ja teis kadedust tekitatakse, on reaalsuses väga vähe!

Veel ei ole ma Tallinnast päriselt välja saanud, aga tahtmine kasvab. Tallinn mõjub muserdavalt, kaubanduskeskustes ei kuule eesti keelt. Enamik töömehi eesti keelt ei räägi, samas kui korteriühistutes, sh isegi «jõukas» kesklinnas, toimuvad koosolekud vene keeles. Kellelegi seda kurta ei saa, sest see ei ole sobilik, lisaks peab olema õnnelik, et asjad niigi on, et Eesti on veel alles, et oleme iseseisev ja demokraatlik riik.

Nii ongi paljude tallinlaste üheks oluliseks rõõmuks ja vaimse tervise raviks saanud käigud Tallinnast välja, n-ö päris Eestisse, oma juurte juurde. Julgemad ja jõukamad otsivad õnne välismaalt, teised otsivad lohutust aiandusest, kolmandad käivad nädalavahetustel rabamatkadel või siis kihutavad Pärnusse, Haapsallu, Viljandisse, Tartusse.

Julgen arvata, et sealt – mujalt Eestist – tulebki põlise tallinlase elurõõm ja usk tulevikku tagasi, kui näed, kui eluterved ja rõõmsad on eestlased mujal Eestis. Kui avastad, kui kosutav on jalutada looduses, kus sulle ei jaluta vastu suured inimestekambad, vaid näed vahetult Eestimaa ilu ja elu. Ja kui imeline ja südant värisema panev on tunne sattuda üle pika aja rahvaüritusele või laadale, kus kostab ainult eesti keelt. See annab jõudu taas üks raske nädal Tallinnas üle elada.