JUHTKIRI ⟩ Valmidus uuteks ohtudeks

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Venemaa ja Valgevene testivad NATOt pidevalt.
• NATO liikmesriikide kaitsekulutuste kasv on tervitatav.
• Liitlased peavad olema valmis uute ohtudega tegelema.

Kolmandiku NATO riikide kohtumine Tallinnas peab andma kinnituse, et vähemalt osa NATOst on valmis reageerima paindlikumalt alliansi aluslepingule ja tõstma edaspidigi oma kaitsekulutusi.

Kolmandik NATOst ehk nn Ühendekspeditsiooniväe kümme riiki kohtuvad praegu Tallinnas, et arutada, kuidas Ühendekspeditsioonivägi võiks tegutseda, kui NATO veel mõtleb. On ju paljud just Ühendekspeditsiooniväkke kuuluvad riigid näinud viimasel ajal kõikvõimalikke hübriidsõja elemente, olgu selleks siis sabotaažiaktid Läänemeres, immigrantide ajamine piirile või siseministri ja ajakirjaniku auto rüüstamine. Hübriidsõda aga ei lähe NATO aluslepingu viienda paragrahvi alla ning Venemaa ja Valgevene testivad pidevalt, kui valmis on NATO vastama. 1949. aastast pärinev NATO alusleping pidas silmas konventsionaalset kallaletungi, kuid elu on pärast seda edasi läinud ja eriti Kremli arsenalis on palju sellist, mis ei mahu konventsionaalse sõja alla.

2022. aastal alanud Ukraina täiemahuline sõda on näidanud, et sõjaohtu tuleb tõsiselt võtta. Meenutagem, et ameeriklased hoiatasid täiesti pretsedenditult oma luureandmeid jagades, et Venemaa kavatseb täiemahulist invasiooni, kuid kuna see tundus uskumatu, keeldusid ukrainlased ka seda uskumast. Aga nüüd me teame seda, seega ei tundu ka uskumatu mõte, et Venemaa võib üritada testida NATOt.

Samas tuleb mõista, et need numbrid, olgu nendeks 2,5 või 3, 7 protsenti, ei ole eesmärgid omaette, vaid väljendavad ühesugust julgeolekupilti, mida liitlased jagavad.

Seega on jumet Eesti püüdlusel viia NATO liikmesriikide kaitsekulutused 2,5 protsendini senise kahe asemel sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Ütles ju ka Venemaa kaitseminister Andrei Beloussov, et sõda NATOga on võimalik lähema kümne aasta jooksul. Kui Eesti loodab liitlaste kaitsekulutused viia 2,5 protsendini SKTst, siis Eesti ise on valmis veel rohkem panustama – nii kirjutas kaitseminister Hanno Pevkur (RE), et «isegi meie kaitsekulude kasv lähiaastatel 3,7 protsendile ei ole piisav».

Samas tuleb mõista, et need numbrid, olgu nendeks 2,5 või 3, 7 protsenti, ei ole eesmärgid omaette, vaid väljendavad ühesugust julgeolekupilti, mida liitlased jagavad. Samamoodi on selleks eesmärk, mille järgi annaksid liitlased Ukraina abistamiseks 0,25 protsenti oma SKTst. Koos nende numbrite kasvamisega näitavad liitlased, et saavad aru kasvavast sõjaohust ja Ukraina abistamisest.

Norra peaminister Jonas Gahr Støre meenutas esmaspäevasel julgeolekudebatil sedagi, et NATO liitlased peavad olema valmis kuulama ka alliansi teiste liikmesriikide, näiteks Türgi muresid, kelle julgeolekuolukord pärast Süüria sündmusi muutus keerulisemaks. Kuid Ühendekspeditsiooniväe riigid ei soovi kindlasti NATOt nõrgestada, vaid tõhustada koostööd nende riikide seas, kes on Venemaa tegevuse tõttu enim ohustatud. Seetõttu tervitab Postimees Ühendekspeditsiooniväe riikide kohtumist Tallinnas, sest see on sõnum Venemaale liitlaste valmidusest tegelda uute ohtudega.