Ega inimenegi selle soolamise peale hõika – mäletan neid jubedaid rante saabastel, mida peaaegu millegagi maha ei saanud. Lõpuks leidsin mingi üpris kalli mesilasvaha baasil vahendi, mis tõesti jalatsinahka kaitses ning soolakahjustusi tasandas. Teisalt: ega ma neist graniidikrõbuskitest kah üleliia vaimustunud pole. Nood söövad end tallaroomikute vahele, kriiplevad plaaditud poepõrandatel, nende kättesaamisega on paras tegu – tuleb näiteks võtmega urgitseda. Hea muidugi, kui säändse suurema kätte saad, sest pisemad võivad sootuks salakavalad ja õelad olla: näkitsevad teised end roomikmustri vahele ja ei jäta enne, kui saapatallas on pisike, kuid ülivastik prigu, kust niiskus sisse imbub. Seda mulku ei paranda sul ära isegi teatri geniaalne kingsepp mitte ning üle jääb kaks varianti: täiesti korralikud jalavarjud ära visata või saapa sees kilesusse kanda.
Kuid see pole veel kõik. Graniidikrõbuskid töötavad vaid teatud tingimustel. Kui sa neid krõbuskeid totaalsele kiilakale loobid (eriti veel, kui tee on kaldes), pole sealt ikka päris head pidamist loota. Hoidku veel, kui hakkab taevast sinna veel mingit vihmasarnast ollust otsa sadama! Võid terve tee graanulitega üle külvata, tulemuseks on ikka nn pingviiniasendis liikumine, kui külili käia ei taha.