Poliitika­huviliste kool: sildistamine

Foto: Repro

Poliitikahuviliste kool ilmub iga kuu blogis Memokraat ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.
 

Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga «sildistamine». Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.

Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et «mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha». Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.  

See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu «lumpen» ja «proletariaat» saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.

Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.

Üks viimatisi näiteid sellest, et sildistamine mõjutab meid ümbritsevat lausa füüsiliselt, on vaidlus kunstiakadeemia hoone ehitamise teemal, kus eelarvamused on olnud suureks takistuseks nii faktipõhiste asjaolude arutamisel kui ka kunstihariduse tuleviku lahtimõtestamisel.

Haridusministril on reaalteaduslik taust ja kunstiinimestel loometaust ning kahjuks on selle pinnalt tekkinud sildid, mis saadavad kogu arutelu. Näib, et pooled ei leia iialgi ühist keelt. Kuid kas füüsik ei mõista siis kunagi kunsti? Või kas kunstiinimene ei suuda siis kunagi raha lugeda? Selliste kategooriliste kahtlustuste ümberlükkamiseks piisaks vist sellest, kui mõelda, et Eesti armastatuimate näitekirjanike hulka kuulub füüsik Madis Kõiv.

Asi pole isegi selles, kas Jaak Aaviksoo tegelikult mõistab kunstiinimeste vajadusi või kas Signe Kivi oskab tegelikult raha lugeda, vaid asi on selles, et isegi siis, kui nad vastavad neile negatiivsetele ootustele ning käituvad «tüüpilistena», on tõe huvides, et nendele järeldustele jõutaks kuidagi teisiti kui suvaliste ja lahmivate üldistuste kaudu.

Üks Eesti viimaste aastakümnete hullemaid silte ongi küljes kunstnikel, keda on nii mõnigi kord nimetatud purkisittujateks. Silt ise viitab kakskümmend aastat tagasi Jaan Toomiku eksponeeritud installatsioonile, kuid samas annab ka üldistuse kaudu mõista, et kunstnike argumendid ei ole tõsiseltvõetavad, sest nad tegelevad šokeerivate ja tavainimesele mõistetamatute teemadega.

Purkisittumise näide mängib liialdusel ja valikulisel tõendite otsimisel, sest olgugi et kõik kunstnikud ei kasuta samu materjale ning ka Toomik ise ei tee seda enam, on sildistajate lemmikuks ikkagi see ammune lugu.

Sildistamine võib toimuda ka niimoodi, et inimesed jagatakse mingitesse kategooriatesse, millel on suunavad nimetused. Näiteks soovitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolil sulgeda «pehmeid» erialasid ning andis mõista, et selle alla kuulub ka ülikooli Avaliku Halduse Instituut.

Erialade jagamine «pehmeteks» ja «kõvadeks» on üsna levinud ning sellele ei vaadata alati viltu, kuid kõnealuses kontekstis jääb pehme kõvale alla. Samal ajal võinuks instituut vastata ministrile, et üks maailmatasemel «kõvemaid» Eestiga seotud teadlasi Carlota Perez õpetab just selles instituudis.

Kas pehme pluss kõva võrdub hariduses poolkõva? Selle tehte pealt näeme, kuidas kasutatud kujund jookseb ummikusse, sest vastata pole võimalik teisiti, kui ainult sildist loobudes ning asja sisusse süvenedes. Peenem sildistamine kategooriate abil võib aga toimuda väliselt eriti süütul kujul. Näiteks lause «Toimub vaadete võitlus inimene inimese vastu, inimene ajakirjaniku vastu» ei tundugi esimesel hetkel väga imelik. Samas on selle lausega ju öeldud, et ajakirjanik pole inimene...

Siiski ei väljendu sildistamine alati vastase otseses madaldamises, seda võib teha ka näiteks kiites. Jätame praegu kõrvale olukorrad, kus tõesti kedagi ülistada tahetakse, ning vaatame, kuidas vastast kiites võib tema argumente mõttetuks muuta. Näiteks võib kellegi kohta ütelda, et ta on suurepärane noorpoliitik, kuid pangem tähele, et sellise kiituse varjus rõhutatakse ka kirjeldatud isiku juuniori-positsiooni.

Näiteks keskerakondlane Kalle Klandorf nimetas hiljuti Keskerakonna fraktsiooni esinaist Kadri Simsonit lojaalseks ning kirjutas: «Simson on tark poliitik ja Savisaare hea õpilane.» Olles korraga kiitev, on Klandorf ka patroniseeriv, õpilase-mentori kujundi sissetoomine võimaldab lisaks tiibade kärpimisele süüdistada Kadri Simsonit «isa» reetmises, juhul kui ta peaks mingil põhjusel hakkama Keskerakonnast ­eemalduma.

Jääb vaid küsida, miks sellist varjatud kujul vaenulikku avaldust oli tarvis praegu teha. Igatahes üritas Keskerakond hiljuti juuniori silti kleepida ka Rainer Vakrale, määrates talle «mentoriks» Kalev Kallo.

Üks sildistamise alamtehnikaid, nimetagem seda «karu kallistuseks», on oponendi enda embusesse haaramine ning tema ohjeldamatu tunnustamine. Reformierakond rõhutab pingete tekkides pidevalt, et koostöö IRLiga on konstruktiivsem ja läbisaamine parem kui kunagi varem. Selle eesmärk on muuta toetust kaotavale IRLile raskeks kritiseerida koalitsioonipartnerit. Viimati tegi seda 11. aprilli saates «Foorum» Taavi Rõivas Reformierakonnast.

Samuti võib inimest nimetada mõne positiivse kõlaga sõnaga, nagu «idealist», mis ütleb, et inimese kavatsused võivad ju olla head, kuid neist pole midagi kasu, või veel hullem – need võivad osutuda isegi hukatuslikuks, sest idealistid, teadagi, ei mõista, kuidas asjad käivad. Idealistidele võivad vastanduda inimesed, kes teavad, kuidas asjad «reaalses maailmas» käivad, ning sellega öeldakse ära, et kellelgi on justkui reaalsuse monopol.

Nimetades aga kedagi mingi ala tipuks, on lihtne edasi tõestada, et küllap ta teab küll oma asja hästi, kuid vaevalt oskab ta rääkida kaasa muudel teemadel. Sellistel puhkudel rõhutatakse võimalikult tihti sildistatava eriala. Näiteks «ärimees», «rahandusministeeriumi ametnik», «kultuuritegelane», «sotsiaalteadlane» – kõik need sõnad võivad teatud tonaalsuse ja rõhuasetusega alla joonida selle, et sildistatav isik on liialt oma erialas kinni ega suuda näha laia pilti.

Seega on soovitatav jälgida, kuidas tekstis nimetatakse teisi osalisi – kui ühtede puhul on rõhutatult esile toodud amet ning teiste puhul seda ei mainita, siis võib olla tegemist katsega sildistada.

Labasem, kuid siiski aeg-ajalt kasutusel olev sildistamine ametinimetuse abil käib nii, et ametile lisatakse ka mingi ilutsev tiitel. «Lugupeetud arhitekt» rõhutab ametikohta, samuti nagu teeb seda «ametnikuhärra». Jälle tasub tähelepanu pöörata sellele, et sõnades «lugupeetud ametnik» või «härra» pole ju midagi halba, kuid just sellises kombinatsioonis jääb sildistatavast mulje kui kellestki, kes pole «tegeliku eluga kursis».

Kuidas sildistamisest pääseda? Esimene samm on teha hästi ära oma kodutöö ning esitada nii veenvaid fakte, et neid on sunnitud tunnistama kõik osalised. Kuid mitte kõik arutelud ei keerle faktide ümber. On olemas keerulistel moraalsetel teemadel arutelusid, mille puhul ei piisa faktidest, vaid tuleb kokku tulla ning võrrelda arusaamu, visioone. Kuid selgi puhul tuleb kasuks kodutöö nii inimeste arvamuse ära­kuulamise kujul kui enese harimisel selle kohta, mida sel teemal on varem öeldud.

Üheks sildistamise põhjuseks ongi muide mugavus, sest selle asemel et teha kodutööd, on lihtsam kasutada klišeesid.

Järgmine samm on defineerida täpselt probleemi olemus ning viidata iga kord sellele, kui  vaidluse käigus fookusest kõrvale kaldutakse. See eeldab muidugi taas ettevalmistust ja soovitavalt isegi vaidluse-eelset kokkulepet, mille üle ikkagi täpselt vaidlema hakatakse. Näiteks valgub jutt paratamatult laiali, kui hakata otse-eetris arutlema sellisel suurel teemal nagu «Kuhu lähed, Eesti meditsiinisüsteem?». Lihtsamalt saab arutleda küsimuse üle «Kas Eestis on liiga palju haiglaid?».

Veel üks nõuanne: jääda rahulikuks ning mitte minna emotsioonidega kaasa, sest see tähendabki selle poole võitu, kes ei soovi asjalikku arutelu. Lõpuks jõuame ka probleemini, et Eestis pole piisavalt heade oskustega inimesi, kes suudaksid ja tahaksid arutelusid juhtida. Lihtsalt sõnaandjana arutlejate keskel istuvatest kuulsustest ei piisa. Heade moderaatorite tulek nii ajakirjandusse kui ka poliitikasse aitaks tublisti parandada ühiskondlike arutelude kvaliteeti.

Tänane kodune ülesanne: leidke viimase nädala uudistest vähemalt kolm näidet selle kohta, kuidas argumentatsioonis on kasutatud sildistamist ning kirjutage neist Postimehe Facebooki lehel.